kolmapäev, 18. aprill 2018

Monika - Tartu - Natuke algusest ja eilsest


Et rääkida eilsest, peab alustama algusest ehk siis kohe kui Estbirdingu sügiskoosolekul ökoralli poolt otsustati, oli mul selge, et Urmas hakkab hullu panema. Minu plaan oli säilitada mõistus ja vaadata lindu tagasihoidlikult -  olid ju veel meeles 2014. aasta lohisevad matkad ja valusad varbad.

Sõnu sööma hakkasin veebruaris, kui Raadi kalmistule plaanitud jalutuskäigu asemel, tuli mul eksprompt mõte Mõra metsade taga Rauli kohatud vöötkakku bongama minna.  Invasiooniaastast hoolimata polnud sel ägedal hooajal liiki veel näinud ja ka lifer varasemast oli kuskil kaugustes nähtud kakuke ehk siis mitte päris SEE. Retk oli õnnelik ja vöötkakk mõne meetri pealt registreeritud. Hoogu sattununa tuli soov ka vesipapp kirja saada, seega edasine suund oli Haaslavast läbi jooksev Mõra jõgi. Vesipappu ei leidnud, küll aga tegi häält ja vuhises ringi jäälind, mistõttu päris tühjade kätega ei jäänud. Tee peal tuli vastu hiireviu, hallõgija ja väiksemaid talvituvaid värvulisi ning kilomeetreid tuli esimese ökotamisega kokku 30+.

Järgnes linnade linnuralli, mida tegime peamiselt Ihaste linnaosas. Esimesed saabujad – põldlõoke, kiivitaja, metsvint, laululuik – surusid end tuulest läbi ja pakkusid kevadkerget liigilisa. Tipphetkeks olid hele-urvalind, keda ma ei uskunud olemas olevat. Üldse on liferitega nii, et ega enne hästi ei usu, kui ise ära ei tuvasta. Tähelepanekuna veel, et kui korra oled juba liiki näinud, siis hakkadki tegelasi sagedamini kohtama. Seekord ei lasknud kaua oodata, teine hele-urvalind sai fikseeritud vaid mõni aed edasi.

Lonkinud olen peamiselt Urmasega koos, sest vaatlustunnid on meile mõlemale see aeg, kus stressitase langeb ja kui üks on kõrvad, siis teine silmad. Juttu saab ka rääkida, kodus pole selleks nagunii mahti. Sedasi koos lonkides õnnestus Ihaste silla alusel üleujutatud luhal (esimese soojalainega ja esimesest kohatud haneparvest) põnevamatest liikidest kohata punakael-lagle ja kahte hallhane. Ära tuleb mainida, et need meie koos lonkimised kipuvad vähemalt 20 km pikad matkad tavaliselt olema, kuna linnast välja jõudmiseks tuleb juba tallata hea mitu kilomeetrit.

Jõudes nii eilsesse päeva, mil otsustasin lühikese jalutuskäigu kasuks Aardla järve ääres oleva üleujutatud lambakopli juurde. Kuigi ilm oli hall ja sombune, arvasin, et jõuan enne vihma tiiru ära teha. Kerge tibutamine taustal olin rõõmsalt üllatunud, kui kaks räuska naerukajakate vahelt silma hakkasid. Uutest liikidest tegutsesid alal tikutajad, heletildrid ja tutkad. Kogutud pardikomplektile tuli lisaks rägapardi paar. Tibutamine küll tihenes kui ma roo servas kuldhänilast märkasin ja pidasin õigeks mööda Porijõe kõrvalt minevat rada Emajõeni jalutada.

Päris raja alguses muutus tibutamine korralikuks sajuks aga kui ma rajalt torutades Aardlapalu karjääril järvekauri silmasin, siis oli vihm üsna teisejärguline. Oluline oli pilti teha ehk telefon välja ja asusin digiscopima. Veest tilkuv toru, tilkuvad näpud ja tilkuv telefon ei tohtinud segada üllast ettevõtmist. Ilupiltidest siin rääkida ei saa, üldse piltideks nimetada neid soperdisi on palju ja vihm polnudki siin peasüüdlane. Ka varasemalt räusktiire ja tutkaid pildistades oli tulemuseks kergelt öeldes katastroof ehk siis tõstan käed üles ja tunnistan, et kui peaksin kunagi imekombel mõne päris rari leidma, siis dokumenteerimiseks ma pole võimeline.

Karjääril oli ilus hulk tuttpütte, kokku lugesin 76 isendit (õhtul peale tööd luges Urmas sealsamas 108 pütti ja järvekaure oli selleks hetkeks 2 lindu). Aastapunktiks tuli ka üksik jõgitiir. Korraks piilusin ka raja lõpus Ihaste silla alusele üleujutatud luhale, kus jäi silma 60 sooparti, polegi neid ilusaid partlasi nii palju koos näinud.  Koju jõudmine oli katsumus omaette, linnulummusest väljas lirtsusin lonkides veel poolteist tundi sajus, enne kui pükstest väänatud ja saabastest kallatud liitreid sain lugeda. Rõõmsad olgu need, kes retke käigus ei muutu raskemaks J. Binoklit kuivatades tuli tõdeda, et tasakesi saabuvaid põõsalinde ei õnnestunud põõsastest tabada, küll aga olid kõik kohad täis väike-lehelinnu, punarinna ja vainurästa laulu.

Liike hetkel kokku 104.


esmaspäev, 16. aprill 2018

Hannes, Otepää

Tegelikult oli see mul juba neljas ökoretk, aga kuna esimestel midagi märkimisväärset silma ei hakanud, alustan nüüd postitamist.
Suundusin alla Pühajärvele, kus praegusel aastaajal kõige rohkem vaatlemist. Pühajärv on täiesti jääs - siin pole veel midagi teha. Liigun kõrvaloleva Neitsijärve äärde. Ka see järv on 95% ulatuses veel jääga kaetud, aga sellist kajakamöllu pole minu silmad siin veel näinud! Umbes 200 naerukajakat, 10 hõbekajakat, pea sama palju kalakajakaid. Kisa oli kõva. Vaba veega kaldaservadesse mahtusid ka mõned sõtkad ja kühmnokk-luige paar. Neil õnnestus eelmisel aastal üle paljude aastate ka pojad üleskasvatada. Näis, kuidas seekord.
Neitsijärve ümbrus on üldiselt väga rähnirikas, aga seekord on kõik millegipärast vait.
Tagasiteel jään kõrgema koha peal röövlinde torutama. Läks 20 minutit enne, kui esimene silma jäi! Ja kohe väga hea liik - kanakull oli saagijahil. Iga aasta mul teda Otepää ümbruses kohata ei õnnestugi, niiet, hea leid. Enne kui päeva parim liik toru ette ilmus, sain veel ühe hiireviu nähtud. Ja siit ta tuleb - mustaselgne kajakas tiirutab vaikselt põhja poole! Kumb ta on - tõmmu- või merikajakas? Valgusolud on head, aga distants pea kilomeeter, ja no ei suuda ma kindlalt ära määrata! 😠 Tõmmukajakas ta väga suure tõenäosusega oli, aga kuna tegu oleks olnud uue liigiga Otepää looduspargi nimekirjas, peab 100% kindel olema. Oi kuidas oleks tahtnud, et kajakaspetsialist Uku mu kõrval oleks seekord olnud! ;)

pühapäev, 8. aprill 2018

Ökoralli märtsi kokkuvõte

Ka kolmas kuu ökorallist on seljataga. Kuigi kalendri järgi algas 20. märtsil kevad, siis tegelikult oli talv visa ja ei loobunud oma võimust nii lihtsalt. Siiski kuu viimasel päeval oli Põhja-Eestis ilm lõpuks linnuvaatlejasõbralik, samas kui lõunas tuli ka siis veel korralikult lund. Alles aprilli algul jagati rändlindudele soodsaid lennupileteid, mida siis ka usinasti kasutama hakati. Seetõttu on kokkuvõtte tegemise ajal olukord tulemuste osas oluliselt muutunud, aga tuletame siiski meelde, mis märtsi lõpuks juhtus.

Rallil osalejate arv kasvab endiselt ning märtsis saatsid 37 osalejat kokku 39 nimekirja. Kokku oleme näinud 110 liiki linde ja selle nimel kõndinud vähemalt 2478 km, sõitnud rattaga 1483 km ning suuskadel 97 km.

ÄSSAD 31. MÄRTSI SEISUGA

Alpo - 2 (väikepistrik ja välja-loorkull)
Peter - 2 (kanada lagle ja hõbehaigur)
Indrek - 2 (tikutaja ja vainurästas)
Kaia - 1 (laulurästas)
Vilja - 1 (väikepütt)
Andrus - 1 (kaljukotkas)
Jüri - 1 (soopart)
Renno - 1 (kõrvukräts)
Riho Mä - 1 (tuttlõoke)
Tarvo - 1 (rääkspart)

TUBLIMAD MÄRTSIS

jalgsi - Urmas 208 km
rattaga - Renno 144 km
suuskadel - Alpo 70 km
vaatlustunde - Urmas 37 tundi

EDETABEL 31. 03. 2018. A. SEISUGA

1. Alpo - 72
2. Renno - 69
3. Urmas - 68
4. Peter - 64
4. Kalle - 64
6. Riho Mä - 62
6. Sander - 62
6. Tarvo - 62
9. Vilja - 59
10. Monika - 56
11. Indrek - 55
12. Tarmo - 53
13. Janne - 51
13. Tiiu - 51
15. Ranno - 48
16. Kaia (I) - 47
16. Rein - 47
18. Kaia (II) - 46
18. Mariliis - 46
18. Hannes P - 46
18. Jaak - 46
18. Peeter - 46
23. Viive - 45
24. Jüri (I) - 43
25. Aire - 40
25. Kaidi - 40
25. Art Villem - 40
25. Eedi - 40
29. Kaarel - 39
30. Andrus - 38
31. Heikki - 37
32. Kalmer - 31
33. Jüri (II) - 27
33. Siim - 27
33. Uku - 27
36. Rene - 26
37. Mati - 25
38. Riho Ma - 23
39. Hannes M - 21

Ja taaskord tuletan meelde, et uued osalejad on jätkuvalt oodatud. Reeglid ja tabel on parempoolses tulbas ning praegu on väljas juba palju meeldivam linnuvaatlemisega tegeleda - enesel on soojem ja ka linde on viimastel päevadel oluliselt rohkem. Ning kui vaatlemisest aega üle jääb, siis muljete avaldamine käesolevas blogis on ka teretulnud.

laupäev, 31. märts 2018

Peter – Saunja lahe rändajad ja linnade linnuvaatlus Haapsalus

Möödund pühapäevane linnade linnuvaatlus oli vahva kogemus, millest tänu Sanderi kutsele esimest korda osa sain. Kuna seda kavandati jalgsi, siis loomulikult tekkis ahvatlus oma ökopunktidele täiendust noppida. Selleks aga tuli ju hommikul kella 5 paiku (oeh, kellakeeramine ka veel) pimedas, libedas ja vastutuult üle 10 km kokkulepitud kohtumispaika Haapsalus jalgrattaga kohale vändata. Kuna mu varahommikune väljasõit veidi hilines ja vastutuul oli üsna tugev, siis pidin tugevamalt pedaale tallama. Ja mingil hetkel jõudsin juba oma otsust veidi kahetsema hakata. Jõudsin kohtumispaika läbimärja ja väsinuna. Hea, et kaaslased kõva kõnnitempot ei teinud ja kui kohe alguses värbkakuga kohtusime, oli kogu vaev unustatud. Kakukesest õnnestus isegi mingi pilt saada ja kuulsime veel ka teist vilistajat! Kuna meri oli jätkuvalt jääs, siis jäi loodetud päevasaak tagasihoidlikumaks. Õnneks hoolitses vendade Valkerite tiim Haapsalu suurema skoori eest, mida me siis mõne liigiga ikka täiendasime. Saime 42 liiki, millest 4 siis nö ässad. Sain veelkord kinnitust, et häälvaatluse teel on mul veel pikad sammud vaja astuda. Sanderi kogemused kulusid mõistagi kõige rohkem marjaks. Kui algul tundus, et pea kõik kogutud olid tavalised liigid ja vist sain ca 4-5 uut ökopunkti, siis õhtul kokkuvõtteid uurides selgus rõõmus tõsiasi – kogunisti 9 uut ökoliiki! Jalgratta km-eid kogunes siis rohkem kui 20 ja jalgsi ca 18 km. Veekeskuse eest tagasiteele asudes viskasime teistega nalja, et noh, mõned kilomeetrid ujumist otsa, ja ongi Ironman mul tehtud!

Kuna ökoskoor muutus hoopis rõõmsamaks, läks hammas siiski natuke verele. Tegelikult olin endale aasta algul lubanud, et eelmise aasta linnuliikide fotovõistluse sarnast aastat endale lubada ei saa ja võtan selleaastast ökorallit rahulikult ning pigem siis justkui lindude maailmas saadud uute teadmiste kinnistamiseks. Aga märtsi lõpu skoor 60 tundus ju nii ilus ja käegakatsutavalt kutsuv! Seega käisin Saunja kodulahel üle jää ja tegin nüüd veel mitu jalgsitiiru poolsaarele peale. Ja õnneks ei pidanud pettuma. Sookurgede trompetid olid heaks alguseks. Kirimäe tornis pigistasin binoklist ja objektiivi suumist viimast ja olin peaaegu kindel, et üle lahe Killaste silma juures vabas vees on üks või kaks kanada lagle. Lisaks suur hulk hanesid ja palju ka teisi väiksemaid tegelasi. „Võib-olla“ ei maksa ju linnuvaatluses midagi, seega otsustasin proovida, kuidas jää kandevõimega lood on. Oli praginaid, aga kandis. Paraku oli lahvandus ees ja kaugus vabast veest jäi ikkagi päris suureks. Kaks kanada laglet said siiski kinnituse ja lisaks premeeriti pealehakkamist ülelendava selle kevade ühe esimese hõbehaigruga. Tuvastatavad hallhaigrud, kühmnokad, laululuiged, sõtkad, jääkosklad, väikekosklad, hallhaned, merikotkas ja erinevad kajakad paraku uusi punkte ei toonud ja muid tegelasi ei suutnud ilma toruta siiski tuvastada. Ka Tarvole hiljem saadetud kauge pilt loodetavast väikeluigest sai kardetud tulemuse – täiesti võimalik, aga kahjuks liiga kauge ja vilets pilt. Väikeluik jääb siis järgmiseks korraks. Tagasiteel üle jää aga aktiveerus järsku hanede õhtune liiklus pea kohal. Uued liigid suur-laukhani ja rabahani. Maja ees ootas rõõmsa üllatusena hallõgija, kes mind nähes kadus jäljetult. No hea ongi, enda poolt rammusaks toidetud tihaseid oleks ju siiski kahju loovutada, isegi temale. Samas hiirekütt jälle kuluks ju maja juurde ära. Tegelikult nägin hallõgijat kodu juures aastate jooksul alles teist korda. Kui õhtul kuulsin veel naabrimehe maja poolt kaelustuvi uhhuud, siis sai märtsikuu lõpu eesmärgid küll kuhjaga täitunuks lugeda. Üldskoor 64 ökoliiki ja seda tänu pesa asukohale suhteliselt ökonoomselt – kolme kuu ökovaatlusega vaid 35 km jalgsi ja 77 km jalgrattaga.

Vaade Saunja lahe laulupeole tagareast

pühapäev, 25. märts 2018

Tarvo - Linnade linnuvaatluspäev Haapsalus

Minu ökoralli algus on tänavu küll äärmiselt ökonoomne olnud. EOÜ korraldatav linnade linnuvaatluspäev on hea põhjus Haapsalus tõsisem linnuvaatluspäev teha. Meeskonnakaaslasteks saavad vend Marko ning samuti ökorallil osalev Alpo. Kogu ralli teemegi ökorallina nagu seda tehtud Haapsalus ka kõik eelnevad aastad.
Ilmaprognoos lubab küll kogu päevaks korralikku tuult, kuid optimistidena läheme siiski kell 5.00 kakke otsima. Õnneks on tuuleiilid puhangulised ja kohati kannatab isegi hääli kuulata. Sammud Paralepa poole, kus mitmel aastal kõrvukrätsu PT olnud. Võimalik, et lind pole veel pesakohale saabunud või ei tee ta täna lihtsalt häält, igal juhul jääb esimene kakk püüdmatuks. Linnapiiril saab juba pisut valgenevas metsas optimistlikult värbkakku vilistatud. Ka selles osas valitseb üksnes vaikus.
Poole seitsme paiku hakkavad musträstad laulma ja õige pea võib kuulda ka teisi värvulisi. Kulgeme rahulikus tempos ning taas metsa vahel seisatades kostub selge värbkaku territooriumi hüüd. Lind on väga häälekas ja kuuleme teda hiljem veelgi lähemalt. Läheduses olev Sander ja co võistkond registreerib koguni kahe linnu olemasolu - visuaalselt nähtud lindu vaadeldes samaaegselt kuuldud teist hüüdvat isendit. See liik sai Haapsalu linnurallil kirja alles esimest korda ja muidugi mõista oleme leiu üle ülimalt rahulolevad. Enamik tihastest tuleb kerge vaevaga ja sealhulgas kuuleme ja näeme ka sabatihast, keda selleaastastel ökoradadel pole veel trehvanud. Jaama oja silla juurde jõudes kuulen kaugel kaelustuvi häält ja õige pea näeme teist isendit otse üle pea metsa poole lendamas. Need jäävadki päeva ainsateks.
Haapsalut ümbritsevad madalad merelahed on veel päris jääs. Jaama oja suudmes on õige pisike lahvandus ning mõned veelinnud saavad siit ära nopitud. Vasikaholmil õnnestub näha ka mitmeid veelinnuparvi, kes ilmselgelt vabaveelahvandusi otsimas. Huvitavaks vaatluseks kujuneb 35-isendiline tuttvardi parv, kes meist õige lähedalt möödub.
Tuttvardid vaba vett otsimas.

Peagi näeme üle pea suundumas kahte rändel olevat hane ja üks neist osutub tänase linnade linnuvaatluse ainsaks suur-laukhaneks.
Tagalahel püüame kirja saada merikotka, kuid hoolikale kammimisele vaatamata ei õnnestu seda liiki täna Haapsalus kohata. Veepuhastis poseerib Haapsalu linna teine ässliik - lauk. Ralli viimase tunni veedame Kastani parkmetsas, sest mõned kerged puistuliigid veel puudu. Kõik peale pasknääri, saabki siin kenasti vormistatud. Nii kohtamegi ralli viimasel tunnil päeva ainsat suur-kirjurähni ning põhjatihast. Ka päeva ainsad metsvindid tulevad siitkandist. Saame võistkonnaga kirja 48 liiki, millele tuleb teiselt tiimilt veel 4 lisandust. Enda ökonimekirjas praeguseks vaid 62 liiki, aga eks parimad linnuvaatluskuud veel ees.

teisipäev, 20. märts 2018

Tiiu, Ilmatsalu

Veebruari keskpaigas sõitsin jälle vöötkakku bongama, seekord Elvasse. Startisin hommikul kell 7:40. Enne Elvasse jõudmist kontrollisin Tõravere vesiveski paisu, kas äkki näeb vesipappi. Koht oli ilus, kuid otsitavat ennast ei olnud. Teiselpool Elvat sain kirja raudkulli. Vöötkaku leiukohas vöötkakku ei olnud, veetsin ümbruskonna maastiku uurimisega poolteist tundi, kahjuks tulutult. Tagasitee oli üllatavalt lihtne. Sisuliselt üle poole tee oli allamäge sõit ja jalgrattal sõtkumist oluliselt vähem. Vahetult enne koju jõudmist sain kõrrepõllult lume seest ökopunktiks nurmkanad. Kokku väntasin 59,5 km, aega kulus 8 tundi, liike sain juurde 2.

Päev pärast Elva retke sain teada, et vöötkakk on Elva juures siiski alles ja mitte üks, vaid kaks. Paras nöök. Plaanisin uue Elva sõidu teha paari päeva pärast, kuid kõikvõimalikke ilmateateid vaadates ei saanud seda edasi lükata, sest lubati tugevaid miinuseid. Pidin kohe järgmisel päeval välja sõitma, mil ilm veel jalgrattaga sõitmiseks mõnus. Tegin seekord tempot. Umbes 2,5 tunniga Elvasse, vaatasin üle kõik kohalviibinud vöödikud - tõepoolest oli kaks - , ja tagasi samamoodi 2,5 tunniga. Elva vöötkakkude järjekordseks bongamiseks sõitsin 59,6 km, aega läks 6 tundi. Tagasiteel sain kirja ka spontaanselt laulva hallpea-rähni.

Üks Elva vöötkakkudest, filmitud nutitelefoni ja vaatetoru abil:



Kui kõik luhtunud vöötkaku bongamised arvesse võtta, siis vöödikute tõttu sai rattal sõidetud kokku 168 km - sellest ka minu suur kilometraaž. Järgmisel päeval pärast viimast Elva sõitu läksin autoga kodust välja, täiesti ökoretke väliselt omi asju ajama, ning leidsin spontaanselt tutt-uue vöötkaku ja seda minu pesast vaid 4 km kaugusel. Kui Sender juba nöögib, siis täiuslikult.

Kohe pärast vöötkakurallit algas käre pakane ning välja enam ei tihanud minna, v.a mõned väiksemad tiirud pesa läheduses. Talvisematest liikidest on jätkuvalt puudu vesipapp ja hele-urvalind. Pea kõik näevad hele-urvalinde, mõni koguni oma koduaknast, aga minu teele pole trehvanud mitte ühtegi. Oli küll üks, kelle päranipuala oli ilma tumedate sulgedeta, ei ühtegi pruuni tooni, aga suhteliselt (tugevalt) roosa. Kirjanduse andmetel peaksid sellised isendid olema isased urvalinnud, kellel võibki näha täiesti puhtaid, kuid roosasid päranipualasid. Paraku oli tol korral kaamera maha jäänud ja nutitelefoniga korralikke pilte välja ei võlunud. Hele-urvalindudega on nagu on, kuid vesipapid on ilmselt juba tagasirändel põhja poole. Täna käisin jalgrattal kontrollimas Kurepalu ja Roiu järvede paise, kuid vesipappi ei näinud. Tee pealt sain aga kirja kuldnokakanepilinnu ja hõbekajaka, Soinastest valge-toonekure, kes eElurikkuse andmetel on seal juba mõni päev paigal olnud. Tagasi Ilmatsalu poole sõites tegin tiiru ka Tartu linna vahele. Oma üllatuseks nägin Tartus Tammelinnas ühte mänsakut (eElurikkuse andmetel 4. vaatlus Tartu linna endistes piirides). Mitmel pool linnas tegutsesid kuldnokad, künnivaresed ja hõbekajakad. Rahinge põldudelt sain kirja oma selle aasta esimesed kiivitajad ning laulva põldlõokese. Kevad tuleb :)

Kurepalu-Roiu sõidule kulus ca 52 km, aega läks 7,5 tundi. Liike sain juurde 6. Praeguse seisuga on kokku 45 ökopunkti.

pühapäev, 18. märts 2018

Renno - Sutlepa esimesed rattaretked


Märtsi alguses muutus talvine külm tagasihoidlikumaks (-5˚C) ja võtsin ette esimesed rattasõidud, et kodu lähiümbrusest kaugemale vaadata. Seni olen kaks kuud ökorallitanud ainult õues lastega mängides ja lühikesi jalutuskäike tehes. Seni põnevamaks vaatluseks olid 28. jaanuaril kaks rooruika Sutlepa mere äärses roostikus häälitsemas – seal oli lumel palju ruikade jälgi ning linde tõenäoliselt rohkem talvitama jäänud.

2. märtsil sõitsin mere äärde, kodust mereni on ainult 8 km, kuigi teel olles mõtlesin, kas Hara lahes üldse enam vabavett on, pärast kuuajalist külmaperioodi. Laht oligi jäätunud, kuid Riguldi alune meri oli lahti, kus tavalisemad talvitajad olemas: kolm liiki kosklaid, sõtkas, aul, sinikael-part, kühmnokk-luik, kala- ja hõbekajas. Lisaks kadastikus mõned siidisabad, keda tänavu ökorallil veel näinud ei olnud.

Tagasi otsustasin minna läbi Aulepa tuulepargi, et vöötkakku otsida, kes siin juba paar kuud peatunud. Riguldi pargi servas olid kaks kõrvukrätsu avalikult valgel ajal metsaservas istumas, hämaras nägin kolmandat lindu ka Sutlepas. Tundub, et kõrvukrätsud on juba osaliselt meie aladele tagasi rännanud, kuigi ka talvitamas on neid siin mingi hulk. Läksin Riguldi jõe äärset teed mööda piki lumesaani jälge kõndides ja ratast lükates, kahjuks oli jõgi jäätunud ja loodetud vesipappi ei olnud, küll aga olid jääl näha hallhaigru jäljed (lindu ennast mitte). Jõeäärsest metsast kuulsin siiski väike-kirjurähni häälitsemas, see oli selle liigiga tänavu alles esmakohtumine. Tuulepargis põnevat linnuelu ei olnud ja vöötkakku muidugi üles ei leidnudki

Sõitsin rattaga 4. märtsil uuesti Aulepa tuuleparki, kus vöötkakk kohe silma jäi ja istus avalikult haavaladval. Tagasisõidul läksin läbi Vanaküla ja Höbringi, kus sabatihane, käblik ja värbkakk uute ökoliikidena lisandusid. Värbkaku leidsin hämaras kogemata, kui leevikesesuurust värvulist hakkasin binokliga vaatama, aga oli hoopis saakiluurav värbkakk. Käblikuid on tänavu Lääne-Eestis hoolimata külmaperioodist päris palju talvitamas.

Rattasõidud kokku 58 km ja uusi liike 16, liikide summa hetkel 48.

Vöödik siiski alles