esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Urmas - Tartu - Esimene 100

Avapauk sai tehtud 1. jaanuaril Ihaste luhal. Kuna maastikul polnud juba mõnda aega viibinud tuli veerohkus uudistest hoolimata väikese üllatusena. Lootuses, et mõne kuu pärast on alal vett sama palju ja enamgi, surusin pöidlad pihku ja lirtsusin edasi. Esialgselt lühemana planeeritud jalutuskäik tuli siiski uppumisohu tõttu pikemaks venitada. Rajal võis märgata, et värvulised ei kippunud suurematesse toitumissalkadesse ning eriti nirult esindasid ennast vintlased. Ka rähne on seal aasta alguses tavaliselt rohkem liikvel. Ilmselt süüdlaseks see sama soe ja niiske talv. Tulemuseks 16,6 km, 23 liiki ja märjad jalad.

Nädala lõpuks põhiliselt marsruudil kodu-töö (ca 3+3 km), mis samuti kulgeb kanda ja varvast kulutades, sai liiginimekiri 30-ni venitatud ning kilomeetreid 52.9. Kuigi hetkel veel aastaaeg liikidega seda marsruuti ei toeta, on kevadeks natuke lootust. Lõunat ei pea ju pidama tsiviliseeritud inimese kombel laua taga toitudes kui on võimalus suunata katuselt pilk vpj. luhale ning Aardlapalu karjäärile. Vaatevälja poolest meenutab katus natuke Aardla torni viimaseid päevi – mõni puu jääb ette, aga ajab asja ära.

Ilma suuremate lisadeta möödus ka teine nädal. Laupäeva hommikuks läks aga kirja üks pisut pikem jalutuskäik Tartu ümbruses. Kui möödunud ökorallil sai võetud ette jalgsi retk Taevaskotta päev pärast vesipappude lahkumist, oli soov sel korral see liik lähemalt ja pisut varem kirja saada. Ette ruttavalt mainiks ära, et kuigi kilomeetreid tuli pisut vähem kui Taevaskotta jalutamiseks oleks kulunud, siis liik jäi ikkagi saamata. Saamata jäi nii mõndagi muud. Tartu linna piiridest varahommikul üle põllu lahkudes sibistas kõrtes vähemalt 8 elukat. Hääle järgi oli samm kahejalgne ning suurus siililik, seega peale nurmkana seal kedagi olla ei võinud, aga kuna otseselt häält keegi teha ei kavatsenud ja nägu poleks ma ka parema tahtmise juures näinud, jäi liik märkimata. Märkimata jäi hiljem ka potentsiaalne kanakull, kes kadus enne kaadrisse fikseerimist. Mõned tunnid hiljem ronisin ragistades Roiu paisualusest võsast välja ning asusin taskus jäätunud sahhariidide lahust sulatama. Mida pole, seda pole. Nii Roiu kui Kurepalu paisu alune ala sobib papile hästi, kuid peale järsu ilmamuutuse ning tukkuva Senderi ei oska siin muud seletust välja tuua.

Iseenesest pole minu ökotamine kuigi palju seotud kalorite põletamisega. Keskelt läbi tuleb kuus nii 150 kilomeetrit ikka jalge alla. Aardla poldri jääd enda all ragisemas kuuldes mõtled ikka korraks üle, mida millal sõid. Jää kandis aga hästi.

Aardla polder 13.01.18

Retk tuli 35,6 km pikk, ning tunde kulus 8:40. Linde suhteliselt vähe, kuid peale vesipapu midagi kripeldama ei jää kah. Käivad aasta jooksul kõik eest korra läbi.

Kahe nädalaga on siis ökomootor läbi vedanud 124,2 km ning aega on kulunud 22 h 49 m. Liike napid 35. Eks siis tuleb endale ja riigile esimese 100 puhul õnne soovida ning tulgu järgmised sajad sama kergelt.

teisipäev, 9. jaanuar 2018

Tarvo - Haapsalu

Aasta algus on olnud töine ja ökoralli pesas Haapsaluski vähe oldud. Nii ongi tänavune ökoralli õige stardipauk viibinud. Ka täna tõttan ökoretkele otse Telemajast, mistõttu jääb retke algus hilishommikule.
Aasta esimeseks ökoretkeks saab nö jõululoendus Haapsalu talilinnurajal koos vend Markoga. Rada ise 11,5 km pikk, pesast alguspunkti ja lõpust tagasi teeb päeva marsruudiks kilomeetri jagu rohkem. Käesolev talv on raja jaoks juba 21. loendushooaeg - seega andmeread kodulinna talilinnustikku kohta täitsa soliidsed.
Ökoretkel kiiresti liigiskoori kasvatamiseks sobib rannikuäärses linnas jalgsiretk muidugi äärmiselt hästi. Talv on olnud pehme, kuid samas viimaste päevade talvised ilmingud soodustanud lindude paremat koondumist linna, kus toidubaas parem. 
Juba esimesed paarsada meetrit viitavad, et tuleb ilmselt üks väga liigirohke loendus. Paari kilomeetriga on paarkümmend liiki koos. Pool tundi pärast loenduse algust on näha kodutuvide ilmselget paanikat ja see viitab röövlinnu lähedusele. Peagi teebki üks kanakull korrusmajade kohal tiire. Seekord olid tuvid piisavalt valvsad ja kanakull peab oma jahiretke saaki tabamata jätkama. 
Kastani parkmets on sidinat täis ja mõne minutiga õnnestub siit noppida juurde üheksa liiki, mis napi tunnise retke liiginimekirja juba 26ni venitab. 
Peagi on ühes aias olevas toitmiskohas näha tihedat sagimist ning ka mahakukkunud õuntehunnik samas näib lindudele meeldivat. Lisaks kümnetele rasvatihastele on siin mitu metsvinti ja 4 põhjavinti. Päeva jooksul õnnestub kohata 5 põhjavinti ning 9 metsvinti.
Suurnokk-vint on Haapsalus regulaarne väikesearvuline talvitaja. Foto: Tarvo Valker

Aedlinnast õnnestub leida ka 2 suurnokk-vinti. Vintlaste esindatus on rajal hea näha õnnestub hiljem veel ka näiteks ohakalindu. 
Mere äärde jõudes võib kõikjalt roostikust kuulda roohabekate pinistamist. Tihedas roos on lindude täpset arvukust raske hinnata, aga kirja saab 18 lindu. Pehmed talved on roohabekatele soodsad ja arvukus praegu liigil kõrge, millele viitavad sügise ja talve rohked vaatlused ka saartelt (sh. nt. Vormsilt) ja sisemaalt. 
Ka raudteetammil olev hallõgija passib endiselt samas, kus olnud juba nädalaid. Loendusrajal jääb ta tegelikult üllatavalt harva ette. Sootuks uueks liigiks rajale saab rooruik. Põhjus lihtne - rada ei läbi Haapsalu veepuhastit, kus liik igatalvine tegelane. Nüüd lõugab üksik isend ka raudteetammi juures oleva oja roostikus. 
Eeslahel on kenasti veelinde - kuulda on laululuike, näha üksikut viuparti ja mõnda rääksparti. Keskmisest talvest märgatavalt enam paiksena veel ka hallhaigruid - leida õnnestub vähemalt 15 lindu. Päeva viimaseks liigiks saab üle Tagalahe lendav merikotkas. 
Väga rariteetseid talvitajaid ei õnnestunud küll leida, aga jaanuaris 45 liiki 4 tunnisel jalgsiretkel  leida on arvestatav linnupäev sellegipoolest. Sagedamini loendusel esindatud liikidest jääb kohtamata muuhulgas kuldnokk ning ronk. 
Olgu võrdlusena veel mainitud, et 2014.a ökorallil panustasin jaanuaris 15 vaatlustundi, mille vältel sai kirja  55 liiki. Peagi tulemas talipardiloendus, kus põhjalikuma torutamise ja solgijaama külastusega saab vast mõned lihtsad augud lapitud. 

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Sander - Käisin jõeköstril külas!

Täpselt nädal möödas ja võtsin ette järjekordse rattasõidu (sedapuhku ka jaanuari viimane rattasõit). Ilm oli ööga veidi talvisemaks muutunud, aga päike vähemalt paistis ja oli selline mõnus sõit, kuigi vahepeal pidi tuulega rammu katsuma. Plaan oli siis Taebla kanti minna ning vesipapp ära vaadelda (Haapsalust kõige lühem tee ja ''alati olemas'' liik). Lootsin ka vöötkakule, keda vaadeldi sealkandis eelmise aasta detsembris, aga ei näinud. Võibolla oleks veel variant olnud ca 1-2km edasi sõita, aga seatsin suuna tagasi läbi Kirimäe.

Alustasin Haapsalust veidi peale kümmet hommikul ja 30min pärast oli esimeseks uueks liigiks salk sabatihaseid, vahetult ennem Taeblat. Seejärel oligi juba vesipapp ja ka talvikesed. Taebla-Kirimäe-Võnnu tee oli suhteliselt liigivaene (hiireviu ainult). Sealt kulgesin edasi Espre peale ja lõpuks tagasi Uuemõisas. Esprest sain ka aasta esimesed rähnid, algul suurkirju ja hiljem üllatas mind musträhn. Musträhn oli algul vilksamisi üks must lind, keda pidasin musträstaks (ei näinud kogu suurust), siis vaatasin, et liiga suur (vares äkki?) aga lõpuks õnnestus tervikult teda vaid hetke puunotil vaadelda. Linnas tagasi seljataga 30+ km ning veel oli jaksu ka Haapsalu roostiku äärde piiluda, et ehk tuleb veel midagi. Ja läkski õnneks 3 uut liiki (käblik, naerukajakas, rooruik) + päevale pani ilusa punkti hele-urvalind ca 40se urvalindude salgas.

Kokku 10 uut liiki (kogulist 41), kilomeetreid tuli 35,2km ja vaatlustunde peaaegu neli tundi (3h55min). Mis ''kaalulangetamisse'' puutub siis 1126kcal läks seekord kaduma :)


Vesipapp (Cinclus cinclus)

laupäev, 6. jaanuar 2018

Kalle ja Tarmo, Valga

Täna oli esimene võimalus pikem retk ette võtta. Muidu sai linde põhiliselt koduaknast vaadata ning jõudsin teha ühe väikese ringi ümber Pedeli jõe paari paisjärve. Ilmateade lubas küll vett ja vilet, kuid otsustasime Tarmoga siiski kontrollida, kas Valgamaal aasta lõpus kohatud vöötkakk jätkuvalt paigal on. Alustasime päris pimedas, kuna väike võimlus oli, et kakud juba häält teevad. Tambre suvilarajoonis oligi värbkakk kohal ning vastas peibutusvilele (suuga vilistamine on ökorallil lubatud). Peagi hakkas veidi valgust tekkima ning esimesed päevalinnud lõid ka hääled valla. Vöötkaku piirkonda jõudsime juba valges ning peale väikest otsimist tuvastasime ühe kaugema kõrgepingemasti otsas mügariku, mis vajas täpsemat kontrollimist. Üle põllu kõndides saigi liik määratud ja päeva võis juba kordaläinuks pidada. Võtsime vaikselt suuna jälle linna poole ja  nüüd keeras ilmavana ka kraanid lahti. Õnneks olid vihmasagarad lühiajalised, seega tegime veel ka väikesed sik-sakid suvilarajoonide vahel. Kuna oli esimene tõsisem ökoretk, siis lisandus liike kenasti. Enne kojujõudmist tegin väikese peatuse Priimetsa kalmistul, kus linde päris palju ning ka liigivaesuse üle ei saa kurta.  Pedeli jõel paistis ka üksik rabahani endiselt toimetavat. Lind on paigal juba augustikuust ning lootsin, et liitub sügisrändel teiste hanedega. Kahjuks lootus ei täitunud ning nii ta toimetab üksi - hetkel õnneks maa roheline ja toitu jätkub. Partidega ta eriti seltsida ei taha. Kokku olime väljas 5 tundi ja läbisime 17,4km.

teisipäev, 2. jaanuar 2018

Tiiu - Ilmatsalu

Lõpetasin esimese jaanuari hommikul oma 24-tunnise töövalve ja plaanitud ökoretke asemel läksin hoopis magama. Neli tundi und oli piisav, et tekitada süümekaid mitte-millegi-tegemise pärast. Võtsin end kokku ja ajasin pärastlõunal jalgratta keldrist välja. Olin just uksest välja saanud, kui kuulsin kaugelt ebamäärast klipitamist. Käbilinnud! Et käbilinde ilma nägemata määrata ei tohiks, siis sõitsin jalgrattaga läbi kohad, kus neid varasemalt näinud olen. Kolmandast potentsiaalsest kohast leidsin nad üles, vähemalt neli kuuse-käbilindu kuuskede tipus seemneid nokitsemas. Võrreldes Sanderiga olin esimesel päeval laisk - kogusin vaid 14 liiki. Jalgrattal tuli 3,34 kilomeetrit, ajakulu 43 minutit.

esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Sander - Esimene veloring tehtud!

Plaanisin siis täna teha rattaga väikene sõit ja alustada kusagil 10.00 hommikul. Teadsin, et on vaja vaid rehvidele veidike õhku sisse lasta ja minek. Aga nagu ikka nende odavate pumpade puhul on, kas voolik annab saba või kuskilt laseb läbi, tänu sellele pikenes mu start tunni võrra. Aga lõpp hea kõik hea! Kuigi päevläbi tuli kerget uduvihma sain ma oma esimesed 31 liiki kätte ja polnud mitte paha list. Startisin oma pesast st. Haapsalu linnast Pullapää poole ja siis tagasi ning Haapsalu linnas ka veel lahtedele väikene pilguheide.

Kilomeetreid tuli kokku 22,5 (20,5km rattaga 2km jala) ning aega kulus 3h30min. Endomondo äppi andmetel läks kaduma 809kcal :)

Põnevamat: Jäälind, hoburästas, roohabekas ja raudkull.



Jäälind (Alcedo atthis)

teisipäev, 19. detsember 2017

Taaskord kand ja varvas - Ökoralli 2018

Tavakodanikule kõlab sõna ökoralli ilmselt üsna veidralt ja võib tähendada mida iganes. Kasvõi võistlust, kus võidu vanapaberit ja kasutatud riideid vastuvõtupunktidesse viiakse. Linnuvaatlejatele on termin hästi tuttav juba vähemalt kümnendi jagu. Lühidalt on tegemist võistlusega, kus linnuvaatlejad üritavad näha võimalikult palju linnuliike, kasutamata sealjuures liikumiseks mootoriga sõiduvahendeid. Nö. "roheline" linnuvaatlemine on kiiresti populaarsust võitmas, eriti USA's. Googeldades "Bigby birding" avaneb palju selleteemalisi kodulehti ja blogisid. Lahtiseletatult tähendab lühend Bigby - big green birding year. Nii USA's, Austraalias, Kanadas kui Suurbritannias on tehtud kogu maad (või lausa mandreid) katvaid ökorallisid, kus birderid läbivad aastas omal jõul mitmeid tuhandeid kilomeetreid. Rallid kestavad enamasti kas ööpäeva, kuu või aasta. Ka Eestis oli enne 2014. a. juba üksikuid arglikke öko-aastarekordi katseid tehtud. 2014. a. toimus klubi Estbirding vedamisel Ökoralli 2014 ja enamuse osalejate rekordid on just 2014. a. pärit. Senised üle 150 liigiga tulemused on sellised:

232 (2014) Margus Ellermaa (Läänemaa)
218 (2014) Alpo Koukila (Lääne-Eesti)
216 (2014) Indrek Tammekänd (Pärnumaa)
213 (2010) Alpo Koukila (Haapsalu linn)
213 (2014) Uku Paal (Tartumaa)
194 (2014) Raul Vilk (Tartumaa)
193 (2014) Tarvo Valker (Läänemaa)
180 (2010) Uku Paal (Tartu linn)
173 (2014) Kaia Kukk (Tallinn, Harjumaa)
168 (2014) Sander Sirelbu (Läänemaa)
168 (2014) Urmas Männik (Tartumaa, Põlvamaa)
160 (2014) Monika Bondarenko (Tartumaa, Põlvamaa)
157 (2014) Mati Kose (Pärnumaa)
156 (2014) Renno Nellis (Läänemaa)
155 (2011) Mati Salumäe (Väike-Maarja vald, Lääne-Virumaa)
155 (2014) Mariliis Paal (Tartumaa)

Kuna peale 2014. a. ei ole uusi rekordeid lisandunud, siis peab tõdema, et linnuvaatlejad on taaskord autodesse peitu pugenud ning on aeg uus võistlus - Ökoralli 2018 - välja kuulutada.

Miks üldse linde kondimootori abil otsida, kui autoga saab mõnusasti lühikese ajaga palju häid linnukohti läbitud ja tagumiku soojas hoitud. Piinarikka protsessi õigustusi leidub mitmeid:

a) Uus aspekt, uus list, uutmoodi konkurents. Uus asi on põnev.

b) Terves kehas terve vaim - tasub uskuda ja järele proovida. Eraldi arvestust kaotatud kilode kohta ei pea, kuna lähtepositsioonid ei ole võrdsed, kuid loodetavasti on võistlejate summaarne kehakaal võistlusaasta lõpuks oluliselt väiksem.

c) Koduümbruse lindudega tutvumine -  ökolinnuvaatluse ajal õpid tundma oma "pesaümbruse" linnustikku ja leiad uusi linnukohti. Kuigi tundub, et eelise saab linnuvaatleja, kelle kodu läheduses on nii merd kui metsa, siis olulised on ökovaatlemisel ka hea füüsis, head määramisoskused ja fenoloogiaalased teadmised, terav silm ja kõrv ning hea strateegiline mõtlemine.

d) Ökoloogilise jalajälje vähendamine. On üritatud kokku arvutada, kui palju linnuvaatlejad fossiilseid kütuseid oma hobi käigus kulutavad. Iseasi kui täpne statistika on, kuid numbrid on olnud üsna karmid.

e) Majanduslik aspekt. Kokkuhoitud kütuseraha eest saab hea valiku villaseid sokke, liigeseravimeid ja massööriteenuseid, mis tõsisele ökobirderile igal juhul ära kuluvad.

Veidi infot ökolinnuvaatluste kohta mujal leiab lehelt:
http://greenbirdingworld.blogspot.com./

Senine aastarekord on 618 liigiga Dorian Andersoni nimel aastast 2014 USA-s (kuigi väikeste "agadega" ülesõitude osas).
Euroopa rekord on 318 liigiga Gary Prescott'i nimel aastast 2016 Suurbritannias.
Samast leiab ka muid selleteemalisi rekordeid (ökoliike päevas, tunnis, osariigis, linnas jne).

Põhiliseks eesmärgiks siis kõigil isikliku rekordi parandamine. Kes aga võistlusest osa võtta ei soovi, siis oma arvestuse pidamine on alati teretulnud - abiks võib kasutada blogi materjalides leiduvat tabelit. Start on taaskord 1. jaanuaril! Kand ja varvas!