Sander - Aasta kokkuvõte

Viimane postitus oli mul aprilli lõpus ja peale seda sai kaks korralikku rattaretke ette võetud ning mõningad väiksed otsad ka ja sellega kogu ökoralli lõpuks piirduski. Nagu ka 2014.a. siis peale suve, kuni aastalõpuni on suurem tühimik ja polegi end rohkem välja ajanud. Nüüd veel viimased detsembri päevad olen pingsalt neid viimaseid liike otsinud. Mõnikümmend liiki jäi puudu, mis oleksid 2014.a. ökoralli tulemuse (168 liiki) ületanud ning saavutanud 180 eesmärgi, aga kuna arktiliste lindude ja kahlajate retkega ei jõudnud sügisel tegeleda, siis lisaks mõningatele lihtsamate liikidega koos jäi see ports saamata. Rahul võib ikkagi olla, olgugi, et liikusin vähem võrreldes 2014 aastaga ja peale suve enam ei jõudnud lihtsalt muude toimetuste kõrvalt ökotada.

12. mai Haapsalu-Põgari-Haeska-Haapsalu rattaga 73,89km ja vaatlustunde ca 9h

Liike tuli kenasti, mõningaid rannikuliike, kullilisi ja rohkesti põõsalinde ja muid värvulisi. Kena soe aeg ja hommikud olid siis idüllilised. Otsustasin selle retke ette võtta ja eesmärk sai peaaegu täidetud, päeva teine pool kiskus tuuliseks ja seega Haeskas jäi nii mõndagi nägemata.

1. juuni Haapsalu-Sutlepa meri-Haapsalu rattaga 79,29km ja vaatlustunde ca 7h

See retk on mul juba nn. traditsioon kevadel seal Sutlepa merel käija ning külastada põhiliike nagu kukkurtihane, väikekajakas, mustviires ning hallpõsk-pütt. Seekord aga kahjuks väikekajakaid polnud ja saamata need mul jäidki. 2014 aastal käisin samuti samal marsuudil ja umbkaudu samal ajal ning ühekorra olen samuti seal käinud rattaga ralliväliselt.

25. mail suutis mind üllatada Tõmmukajakas, kes tuli mulle otse ''koju kätte'' , parasjagu rõdul olles, suundus otse minu ette poe katusele. 

Eespool mainisin, et veel viimased detsembrikuu päevad käisin ökotamas. Tõsi ta on, üks liik tuli kindlalt ülesse leida ning kaks päeva tulutult ökotades otsustasin, et aasta viimasel päeval tuleb siiki veel proovida ning lõpuks see õnnestus. Väikepütt oli siis too liik ning viimase liigina jäi lõppsummaks 155 liiki. Tänasega sai maha käidud ca. 15km ja eelnevad päevad ka kokku siis detsembri viimane nädal olen ökotanud ca. 28km , et leida pütti ja hea õnne korral veel kedagi.

Selline oli siis minu ''Ökoralli 2018'' Tänan siinkohal Kallet tehtud töö ja vaeva eest seda asja vedamast ning teisi kaasamõtlejaid ning muidugi soovin kõikidele ökotajatele edu ja uut linnurohket aastat.

Üldkokkuvõte ja Endomondo kaardistatud 19 retke.

Tiiu, Ilmatsalu

Teine poolaasta kulges passiivse ökotamisega, sest muud edasilükkamatud tööd nõudsid tähelepanu. Olin endale püstitanud eesmärgiks 170 ökoliiki, mis tundus mulle olevat saavutatav, ja selle ka täitsin. Kokku nägin 176 liiki, vaatlustunde kogunes 228, jalgsi kõndisin 66 km ja rattaga sõitsin kokku 955 km. Esimese poolaasta lõpuks suutsin rattaga sõita juba väga pikki maid võrreldes aasta algusega, kuid teise poolaasta looderdamine maksab juba kätte ning füüsiline pool hakkab nõrgaks jääma. Kõige rohkem ökotasin maikuus, kui sõitsin kokku 320 km ja vaatlustunde tuli 83. Tootlus võrreldes aprilliga oli küll madalam, aga siiski 37 liiki tuli juurde. Maikuu esimesel dekaadil algas ka turistide massränne Ilmatsalu kalatiikidel ja Kärevere luhal, kes püüdsid kätte saada kas kukkurtihast või rohuneppi. Maikuus ökotasin ka ühe põdra oma imetajate listi (suht fiktiivne list, imetajaid aktiivselt imetajaid ei otsi ja list sisaldab vaid neid liike, kellele olen kogemata otsa komistanud).

Meeleolusid ööretkedelt

Juunikuu retkedest jääb meelde üks 90-kilomeetrine päev, kui käisin Tabiveres kaelus-turteltuvisid vaatamas ja pärast seda nautisin ööhääli Ilmatsalu kalatiikidel, Rahinge põldudel ja Viljandi maantee ümbruses. Öö oli uskumatult tuulevaikne, kuulsin rukkirääkusid, öösorri, rooruika ja täpikhuiku. Tagasi pesasse jõudsin kell 2 öösel. Juunikuus "varastasin" Ilmatsalu linnutee parklas omaenda ratast, sest võti murdus luku sisse ja ratast enam lahti ei saanud. Tuli jalutada koju rauasae järgi. Pärast juunikuu esimest poolt panin linnuvaatleja ameti maha ja pärast seda lisandusid ökolisti vaid mõned üksikud poolkogemata leitud liigid: põldvutt, plütt, tumetilder, kanakull, värbrüdi, kodukakk, veetallaja, soopart. Ääremärkus: kodukaku sain kirja südaöösel, kui magasin kodus lahtise akna all ja ärkasin tema huilgamise peale. Ökonoomsemat punkti annab otsida, aga seda vaid juhul, kui mitte arvestada kevadel tehtud pingutust tema leidmiseks.

Kaasvõitlejad Monika ja Urmas Ilmatsalus

Kokkuvõttes oli ökoralli üks inspireerivamaid rallisid üldse, milles seni olen osalenud. Lisaks iseenda füüsilisele tapmisele õppisin nii mõndagi juurde nii linnumaailma kui ka kodukandi kohta. Mul on kahju, et ei saanud ökorallile rohkem aega panustada, aga jään pikisilmi ootama järgmist ökorallit. Aitäh kaasvõitlejatele ja muidugi Kallele ürituse eestvedamise eest!

Üks viimaseid ökoretki sügisel

Ökoralli novembri kokkuvõte

November läbi ja ainult üks kuu ongi jäänud. Väljas on pime ja kõle. Nagu ma oktoobri kokkuvõttes eeldasin, võib hilissügisel Eestisse huvitavaid tegelasi eksida. Ka veisiehaigur oli oma asukohta muutnud ja Hannesele peaagu koju lennanud. Ole ainult mees ja võta liik ära. Oli mees ja võttis. Urmas jällegi ökotas koldjalg-hõbekajaka. Üldiselt edukamad said kaks liiki juurde ning teised veidi vähem. Aga tasub kindlasti ka detsembris väljas liikuda - vähemalt punased põsed ikka saab. 

Kokku oleme aasta jooksul suutnud fikseerida 251 linnuliiki, selle nimel oleme läbinud vähemalt 4455 km jalgsi ning 15543 km ratastel. Kanuukilomeetreid enam  ning suusakilomeetreid veel ei lisandunud. Äss-liike on novembri lõpu seisuga 12.

ÄSSAD 30. NOVEMBRI 2018.A. SEISUGA

Urmas - 3 (punajalg-pistrik, mustlauk-õgija, koldjalg-hõbekajakas)
Jüri - 2 (puna-harksaba, karvasjalg-kakk)
Hannes P - 2 (vaenukägu, veisehaigur)
Tiiu - 1 (metsis)
Janne - 1 (krüüsel)
Indrek - 1 (väike-laukhani)
Eedi - 1 (madukotkas)
Alpo - 1 (kaelusrästas)

TUBLIMAD NOVEMBRIS

jalgsi - Kalle 33 km
rattaga - Urmas 174 km
vaatlustunde - Rein 24 tundi

EDETABEL 30. NOVEMBRI SEISUGA

1. Alpo - 210
2. Indrek - 206
2. Urmas - 206
4. Renno - 194
5. Monika - 184
6. Viive - 179
7. Vilja - 177
8. Tiiu - 176
8. Jaak - 176
10. Kaia (I) - 157
11. Peter - 156
12. Sander - 153
13. Hannes P - 148
14. Tarvo - 144
15. Peeter - 143
16. Kalle - 142
16. Riho Mä - 142
18. Hannes M - 135
19. Kaia (II) - 134
20. Ranno - 131
21. Kaarel - 129
22. Art Villem - 128
23. Eedi - 127
23. Rein - 127
25. Tarmo - 126
26. Mati S - 125
27. Heikki - 123
28. Janne - 122
29. Mati K - 118
30. Kaidi - 113
31. Uku - 108
32. Andrus - 105
33. Jüri (I) - 104
34. Siim - 99
35. Mariliis - 95
36. Kalmer - 84
37. Jüri (II) - 70
38. Thea - 61
39. Riho Ma - 57
40. Aire - 46
41. Rene - 36

Novembri eesmärgiks seatud 250 liiki saime kokku ja isegi ületasime. 2014.a. ökorallil oli detsembri lõpuks 261 liiki nähtud-kuuldud, aga sisetunne ütleb, et see rekord jääb sel aastal kättesaamatuks. Aga mine sa tea. Aasta lõpuks ootaks aktiivsetelt ökorallitajatelt ka siia blogisse oma aastat kokkuvõtvaid meenutusi.

Ökoralli oktoobri kokkuvõte

Oktoober ka möödas. Aktiivne sügisränne on lõppenud. Samas ajalugu näitab, et ka novembris-detsembris satub Eestisse igasugu huvitavaid sulelisi. Alles see veisehaigur oli, kuigi õnnetuseks ökoradadest eemal. Seega tasub ikka väljas liikuda, kel võimalust.  Kokku oleme aasta jooksul suutnud fikseerida 249 linnuliiki, selle nimel oleme kümne kuuga läbinud vähemalt 4280 km jalgsi ning 14972 km ratastel. Peter jätkas oktoobris ka kanuutamist. Äss-liike on oktoobri lõpu seisuga 11.

ÄSSAD 31. OKTOOBRI 2018.A. SEISUGA

Jüri - 2 (puna-harksaba, karvasjalg-kakk)
Urmas - 2 (punajalg-pistrik, mustlauk-õgija)
Tiiu - 1 (metsis)
Vilja - 1 (väikepütt)
Janne - 1 (krüüsel)
Indrek - 1 (väike-laukhani)
Hannes P - 1 (vaenukägu)
Eedi - 1 (madukotkas)
Alpo - 1 (kaelusrästas)

TUBLIMAD OKTOOBRIS

jalgsi - Kaidi 18 km
rattaga - Urmas 306 km
vaatlustunde - Urmas 23 ja Rein 22 tundi

EDETABEL 31. OKTOOBRI SEISUGA

1. Alpo - 209
2. Indrek - 206
3. Urmas - 205
4. Renno - 193
5. Monika - 184
6. Viive - 177
6. Vilja - 177
8. Tiiu - 176
8. Jaak - 176
10. Kaia (I) - 157
11. Peter - 156
12. Sander - 153
13. Hannes P - 146
14. Tarvo - 144
15. Peeter - 143
16. Kalle - 142
17. Riho Mä - 141
18. Hannes M - 135
19. Kaia (II) - 134
20. Ranno - 130
21. Kaarel - 129
22. Art Villem - 128
23. Tarmo - 126
23. Rein - 126
25. Mati S - 125
25. Eedi - 125
27. Heikki - 123
28. Janne - 122
29. Mati K - 115
30. Kaidi - 113
31. Uku - 107
32. Andrus - 105
33. Jüri (I) - 101
34. Siim - 99
35. Mariliis - 95
36. Kalmer - 84
37. Jüri (II) - 68
38. Thea - 61
39. Riho Ma - 57
40. Aire - 46
41. Rene - 36

Võtaks siis kamba peale esmaseks eesmärgiks 250 liiki kätte saada. 2014.a. ökorallil oli novembri lõpuks 260 liiki nähtud-kuuldud, aga siis andis suure panuse Margus Põõsaspea pesast, kes sel aastal vähemalt seni oma nimekirja ei ole avaldanud. Aga huvitavaid linnuelamusi kõigile.

Ökoralli septembri kokkuvõte

September läinud. Hoogne sügisränne on lõppemas. Kuna kodulähedased liigid on enamusel võetud, siis jalgsi ökotamine eriti tulemust ei tooda ja tuleb rattaga ning kaugemal liikuda. Esikolmik on 200 liiki kätte saanud. Kui eeldatavalt on eesotsas mereäärsed eesotsas Indreku ja Alpoga, siis sisemaalased eelkõige Urmase näol ei taha mitte alla anda.  Kokku oleme aasta jooksul suutnud fikseerida 248 linnuliiki, selle nimel oleme üheksa kuuga jalgsi läbinud vähemalt 4097 km ning ratastel 13860 km. Septembris proovis Peter ära ka ökovaatlemise kanuust. Jäi täiesti terveks, kuna oktoobris kohtusime (mitte küll ökoretkel). Seega tasub ka teisi liikumisviise proovida küll.

ÄSSAD 30. SEPTEMBRI 2018.A. SEISUGA

Indrek - 2 (väike-laukhani, söödikänn)
Jüri - 2 (puna-harksaba, karvasjalg-kakk)
Urmas - 2 (punajalg-pistrik, mustlauk-õgija)
Tiiu - 1 (metsis)
Vilja - 1 (väikepütt)
Janne - 1 (krüüsel)
Hannes P - 1 (vaenukägu)
Eedi - 1 (madukotkas)
Alpo - 1 (mustlagle)
Renno - 1 (kassikakk)

TUBLIMAD SEPTEMBRIS

jalgsi - Urmas 15 km ja Kaidi 13 km
rattaga - Urmas 465 km
vaatlustunde - Indrek 43 tundi

EDETABEL 30. SEPTEMBRI SEISUGA

1. Indrek - 204
2. Urmas - 203
3. Alpo - 200
4. Renno - 193
5. Monika - 184
6. Tiiu - 175
7. Vilja - 174
8. Viive - 172
9. Jaak - 170
10. Kaia (I) - 157
11. Peter - 155
12. Sander - 153
13. Tarvo - 144
14. Peeter - 142
14. Hannes P - 142
14. Kalle - 142
17. Riho Mä - 139
18. Kaia (II) - 133
19. Hannes M - 130
20. Kaarel - 129
21. Art Villem - 128
21. Ranno - 128
23. Tarmo - 126
23. Rein - 126
25. Mati S - 124
26. Eedi - 123
27. Janne - 122
27. Heikki - 122
29. Mati K - 115
30. Kaidi - 113
31. Andrus - 102
32. Jüri (I) - 101
32. Uku - 101
34. Siim - 99
35. Kalmer - 84
36. Jüri (II) - 68
37. Thea - 61
38. Riho Ma - 57
39. Mariliis - 46
39. Aire - 46
41. Rene - 36

Tavaliigid hakkavad talvitumispaikadesse jõudma. Samas meile saabuvad mitmed talikülalised. Ja ka raride leidmiseks on sügis hea aeg, kuigi nende äratundmine nõuab veidi rohkem kodutööd. Aga edu kõigile.

Urmas - Tartu - 200

Kuna juuli oli olnud võrdlemisi nigela saagiga tänu oma kuumalainetele, ei oodanud suurt ka augustist, aga kuu alguses tagasi tõmmanud kuumus ning suisa igapäevaseks muutunud retked Aardlapalu karjäärile, tõid sisemaal ökotajale mõned üsna head punktid (kõvernokk-rüdi, vöötsaba-vigle, plüü, merisk). Õnn ei kestnud aga kaua. Vee jätkuval taandumisel kuu teises pooles selgus, et veel möödunud aastal  karjääri nurgas asunud mudavälja serva on tublisti õgvendatud ning laiema mudatasandiku paljandumise asemel ilmus välja järsk kaldaserv ning olemas olevgi must maa hakkas usinalt kuivama ning pragunema. Kuna muud tiirutamised lisa ei pakkunud, sai aasta esimene ring ka Mehikoormasse tehtud. Mõningad liigid olid end juba üsna korralikesse massidesse surunud: roostikus öösel mõnituhat kuldnokka, murul telgi ümber paarsada linavästrikku, õhus pooltuhat pääsukest, kaldavõsas hulgi lehelinde, aga järvel ei toimunud suurt midagi peale merikotka tiheda patrulli. Kogu retkega lisandus ökotabelisse vaid väike-kärbsenäpp ja merikajakas ning kuu lõpuks ökoskoor 196.

Septembri algus tõi aga taas elu sisse. Kuna Lanius Minor puudus nii minu öko kui ka Eesti liigitabelist, võtsin 1. septembril rattad alla ning kihutasin Meomasse. Kuumavärelustest hoolimata sai lind hästi nähtud. Teel Varnjasse istus traadil punajalg-pistrik, kes ei olnud nõus pildi jaoks poseerima ning lahkus. Varnjast lootsin leida roohabekad, aga aeg kiskus juba hiliseks ning ei hakanud väga pikalt ka otsima. Põnevaimaiks olid piirivalvekordoni laeva väljasõidu otsas tegutsevad kaks sinirinda. Teel said veel ökotabelisse lisatud värbkakud, kes üsna häälekalt omi maid jagasid. Kokku 93.9km. Järgmisel hommikul otsustas Monika, et võiks samuti selle pika reisi ette võtta. Kuna antud hetkeks oli mul 1 liik 200-st puudu, ei suutnud kiusatusele vastu panna, ning ühinesin retkega. Liike ei lisandunud, küll aga kilomeetreid 83.2.

200. liik lasi veel nädalakese praadida. 9. septembril tegime Monikaga taas üht väikest Aardla poldri ringi. Vana torni all tegutses üsna arvestatav sookiuru parv, muidu selline tavaline hilissuvine parajalt pikk ring. Kodus elurikkust sirvides avastasime, et Ilmatsalus oli hommikul paigal veetallaja. Kuna kevadel jäin laiskuse tõttu veetallajast ilma, siis sama viga enam korrata ei tahtnud – ratas kuurist välja ja taas sadulasse. Ilmatsalu kalatiikidest ainsa vaadeldava veesilma kõige tagumises servas lind ka tegutses ning detsembris püstitatud eesmärk sai täidetud – liike 200. Rattaga läbitud 2154 km, jalgsi 1101 km, aega kulunud liiklemisele-vaatlemisele 14 päeva ja 9 tundi.

Ökoralli augusti kokkuvõte

August ja koos sellega suur suvi on möödas. Augustis olid ilmad linnuvaatlemiseks oluliselt soodsamad võrreldes juuliga. Ootasin pingsalt, kas tublimatel saab 200 liigi piir ületatud, kuid nii hästi kellelgi ei läinud.  2014. a. ökorallil oli augusti lõpuks kolmel vaatlejal 200 liiki kirjas. Kokku oleme aasta jooksul suutnud fikseerida 244 linnuliiki, selle nimel oleme kaheksa kuuga jalgsi läbinud vähemalt 4044 km ning ratastel 12654 km.

ÄSSAD 31. AUGUSTI 2018.A. SEISUGA

Indrek - 2 (väike-laukhani, söödikänn)
Jüri - 2 (puna-harksaba, karvasjalg-kakk)
Tiiu - 1 (metsis)
Vilja - 1 (väikepütt)
Janne - 1 (krüüsel)
Hannes P - 1 (vaenukägu)
Tarmo - 1 (stepi-loorkull)
Eedi - 1 (madukotkas)
Alpo - 1 (leeterüdi)
Renno - 1 (kassikakk)
Jaak - 1 (tundrakiur)

TUBLIMAD AUGUSTIS

jalgsi - Jaak 92 km
rattaga - Urmas 575 km
vaatlustunde - Urmas 44 tundi

EDETABEL 31. AUGUSTI SEISUGA

1. Alpo - 198
2. Indrek - 196
2. Urmas - 196
4. Renno - 185
5. Monika - 181
6. Vilja - 173
6. Tiiu - 173
8. Viive - 172
9. Jaak - 170
10. Kaia (I) - 154
11. Sander - 153
12. Peter - 151
13. Hannes P - 142
13. Tarvo - 142
15. Kalle - 141
16. Riho Mä - 136
16. Peeter - 136
18. Kaia (II) - 133
19. Kaarel - 129
20. Art Villem - 128
20. Ranno - 128
22. Hannes M - 127
23. Tarmo - 126
24. Mati S - 124
25. Eedi - 123
26. Janne - 122
27. Heikki - 121
28. Mati K - 115
29. Kaidi - 113
30. Rein - 109
31. Andrus - 102
32. Jüri (I) - 101
33. Siim - 99
33. Uku - 99
35. Kalmer - 84
36. Jüri (II) - 63
37. Thea - 61
38. Riho Ma - 57
39. Mariliis - 46
39. Aire - 46
41. Rene - 36

Kõigile edukat linnusügist.

Uku - Aia(listi)pidamise põhitõed

Aasta on olnud selline kiireloomuline, et täie rauaga Estbirdingu 2018 Ökorallit kaasa teha ma ei saa. Aga see ei tähenda, et ma ei osaleks. Selle aasta profiil on siiski teistest vaatlejatest erinev, kuna olen oma vaatlusala piiranud 10 m raadiusega. Seega liike kirja panen vaid oma koduaiast ja hetkeseisuga peaks olema kirjas 101 liiki. Väike tiir Ilmatsalus ja Aardlas annaks loomulikult kohe 60-70 liiki juurde, kuna isegi kiivitaja on koduaiast veel kirja saamata - Tartu linn pole just birding-meka. Üllatavamaid momente:

·         Aprillis nähtud üle linna rändavad järvekaurid ja jääkosklad

·         Varahommikul üle pea tuhisev rändelt mahasadanud metskurvits

·         Hommikukohvi lõpetamine ülelendava soorätsuga

·         Laiatiivaliste taevast nokkimine – kalakotkas, must-toonekurg ja väike-konnakotkas neist ehk parimad

·         Öörände erutavad hetked – rooruik, rüüt, plüü, vihitaja ja rästaste varane massränne augusti viimasel päeval

Liikide kogumise peamine strateegia on see, et tuleb õues olla võimalikult palju ja optika peab käepärast olema. Oluline on taevast pisikesi täppe toruga jälitada ja rändehääli kuulata. Öörännete puhul hoian kuulamishetkedel ka lindistusvahendi peal, et saaks kahtlased hääled ka dokumenteeritud. Loomulikult on aiapidaja mureks see, et põldu tuleb harida parimal ajal ka mujal kui vaid 10 m raadiuses koduõues. Kindlalt võin väita, et minu list on lisaks ökoloogilisele ka kõige ökonoomsem.

Tarvo - ökosuvest

Kaks kolmandikku ökoaastast on seljataga. Selle ajaga olen aasta algul loodetust ökoralliks oluliselt vähem mahti saanud. Juulis ja augustis olen korra-paar nädalas ikka lapsevankriga jalutuskäike teinud. Mõned ökopunktid on nii ka juurde nopitud. Juulis köitis mind eeskätt Pullapaa tuletorni juures asuv Ungru oja suudmeala, kuhu hakkas kahlajat kogunema. Kahjuks lõi peagi vee kõrgeks ja nii kadus ka suurem kahlajalootus.

Olen õige mitu päeva hoogu võtnud, et seada sammud Uuemõisa poole ja vaadata sealses pargis ringi. Kuna täna toimus seal rahvusvaheline koertenäitus, siis sai lapse rõõmuks teekond lõpuks ette võetud. Esimese skänni tegin veepuhasti põõsastes, aga midagi põnevat siin silma ei hakanud. Uuemõisa poole liikudes loen kokku sadu toituvaid pääsukesi ja nende vahel märkan ka kaht piiritajat. Kuna plika magab rahulikult, siis saab Uuemõisa põldudel natuke staiatud. Kümmekond minutit hiljem kuulen läheduses nurmkana häält. Õige pea kukubki 6-isendiline salk lähedale rohu sisse varju. Esimene ökopunkt on sellega kirjas. Ei möödu minutitki kui lähedal metsatukas hakkab mänsak röökima. Rahulolevana hakkan õige pea Uuemõisa pargi suunas liikuma. Kuigi koertenäituse tõttu on pargis möllu kõvasti, siis igaks juhuks vaatan tiigi üle. Algul ei toimeta seal kedagi, kuid mõni minut hiljem ujub üks tait pilliroo varjust välja ja askeldab mõnda aega end varjamata veepeeglil. Nii saab ökolist oma kolmanda lisanduse. Tagasitee parimaks palaks jääb piipitav väike-kirjurähn, keda küll ökoaasta raames juba õige mitu korda kuuldud-nähtud. 

Ökoralli juuli kokkuvõte

Ka juulikuu on möödas. Linnuvaatluseks see eriti soodne ei olnud, sest ilm oli üldjuhul liiga kuum, eriti sisemaal. See nähtub ka lisandunud kilomeetritest, mis vaatlustel läbitud. Ka uusi liike kamba peale ei lisandunud, seega oleme ikka kohanud 240 liiki linde. Samas isiklikud skoorid ikka mõnevõrra kasvasid, kuigi 200 liigi piir jäi kõigil veel kättesaamatuks. 2014. a. ökorallil oli juuli lõpuks kahel vaatlejal 200 liiki kirjas. Kokku oleme seitsme kuuga jalgsi läbinud vähemalt 3919 km ning ratastel 10603 km.

ÄSSAD 31. JUULI 2018.A. SEISUGA

Hannes P - 3 (suurrüdi, väikerüdi, vaenukägu)
Indrek - 2 (väike-laukhani, söödikänn)
Jüri - 2 (puna-harksaba, karvasjalg-kakk)
Tiiu - 1 (metsis)
Vilja - 1 (väikepütt)
Janne - 1 (krüüsel)
Tarmo - 1 (stepi-loorkull)

TUBLIMAD JUULIS

jalgsi - Tarvo 25 km
rattaga - Urmas 325 km
vaatlustunde - Viive 26 tundi

EDETABEL 31. JUULI SEISUGA

1. Indrek - 192
2. Urmas - 189
3. Alpo - 185
4. Monika - 177
5. Renno - 174
6. Tiiu - 171
7. Viive - 168
8. Vilja - 166
9. Kaia (I) - 154
10. Sander - 153
11. Jaak - 151
12. Hannes P - 141
13. Peter - 140
13. Kalle - 140
15. Riho Mä - 136
15. Peeter - 136
17. Tarvo - 135
18. Kaia (II) - 132
19. Kaarel - 129
20. Art Villem - 128
21. Ranno - 127
22. Tarmo - 126
23. Hannes M - 125
24. Janne - 122
24. Mati S - 122
26. Eedi - 120
26. Heikki - 120
28. Mati K - 115
29. Kaidi - 110
30. Rein - 105
31. Jüri (I) - 101
32. Siim - 99
33. Andrus - 97
34. Kalmer - 84
35. Uku - 77
36. Jüri (II) - 63
37. Thea - 61
38. Riho Ma - 57
39. Mari-Liis - 46
39. Aire - 46
41. Rene - 36

Loodetavasti annab kuumus ikka järele ning tuleb edukas linnusügis.

Kaia - Haeska

Kui 2014. aasta ökoralli pesaks oli mul Tallinna linn, siis sel korral rallitan kahes kohas – Läänemaal Lääne-Nigula vallas ja Harjumaal Anija vallas. Olen siiani olnud suhteliselt laisk ökorallitaja – Läänemaa pesa ümber olen jala käinud umbes 50 ja rattaga sõitnud 330 km. Aknast pea välja pistes või õue pealt olen kirja saanud näiteks händkaku, hüübi, täpikhuigu, merikotka, kanakulli, kalakotka, värbkaku, hallpearähni ja valgeselg-kirjurähni. Täna hommikul lasi ka nõlva-lehelind maja taga laulu.

Veelindude kirja saamiseks olen teinud kaks rattasõitu Haeska linnutorni, ühe juuni lõpus ja teise eile. Liike lisandus kahe retke peale 24. Kirja said kõik tavalisemad tiirud, sh väiketiir, tutt-tiir ja räusk. Sel aastal on Haeskasse tekkinud ka mustviired. Viimasel kahel aastal e-Elurikkusesse neid Haeskasse kirja pole pandud. Kirjutaksin veidi täpsemalt eilselt retkest, mis veel paremini meeles. Kuna lubas  järjekordselt 30 kraadist kuumust, siis startisin pesast kell 7 hommikul. Natuke üle tunni väntamist ja kohal ma olingi. Ronisin esialgu torni kõige ülemisele platvormile, aga kolisin peagi korruse võrra alla poole varju. Asusin koos lepatriinudega rannaniitu toruga skännima. Esimene meeldiv lisaliik oli plütt. Peagi lendas Suurrahu poole üksik hõbehaigur ning kaldamuda sonkisid mudatilder ja vihitaja. Hakkasin juba vaikselt kiruma, et räuska ja tutt-tiiru täna just ei ole, kui lahe poolt lendas kivile istuma kaks tutt-tiiru ning kaugemalt kivi pealt leidsin ka räusa üles. Ühel hetkel kuulsin, et kuskilt on lähenemas roohabekate parv. Keset suurt lagedat rannakarjamaad tundus see natuke ebareaalne, aga järgmisel hetkel potsaski kümmekond vuntsi paadikraavi olematusse roostikuribasse. Kaldaribal liikusid või tukkusid veel tutkad, soorüdid, liivatüllid, merisk ja heletilder. Peale kahetunnist linnujõlli hakkasin tagasi väntama, et enne keskpäevast kuumust koju tagasi jõuda. Haeska väärib külastamist.

Udukäkk tutt-tiirust

Ökoralli juuni kokkuvõte

Pool aastat ökorallit on seljataga. Rändurid on nüüd kõik Eestimaal kohal või korra siit läbi käinud. Kes esimesel korral läbi lipsas, seda tuleb tagasiteel uuesti jahtida.
Kokku oleme juuni lõpu seisuga kohanud 240 liiki linde. Selle nimel kõndinud vähemalt 3912 km ja rattaga sõitnud 7639 km. Jalgsikilometraaž täienes juunis tagasihoidlikult, mis näitab ilmselt, et pesalähedased liigid on võetud ja nüüd tuleb kaugemal otsimas käia. Jalgratta kilomeetreid ongi lisandunud mehiselt.

ÄSSAD  30. JUUNI  2018.A.  SEISUGA

Hannnes P - 4 (vaenukägu, väikerüdi, suurrüdi ja kõvernokk-rüdi)
Indrek - 2 (väike-laukhani ja söödikänn)
Jüri - 2 (puna-harksaba ja karvasjalg-kakk)
Janne - 1 (krüüsel)
Tiiu - 1 (metsis)
Viive - 1 (jõgivästrik)
Vilja - 1 (väikepütt)
Alpo - 1 (plütt)
Tarmo - 1 (stepi-loorkull)

TUBLIMAD JUUNIS

jalgsi - Kaidi 54 km
rattaga - Urmas 431 km
vaatlustunde - Indrek 48, Kaidi ja Andrus 47 tundi

EDETABEL 30. JUUNI SEISUGA

1. Indrek - 192
2. Urmas - 188
3. Alpo - 185
4. Monika - 176
5. Renno - 174
6. Tiiu - 168
7. Viive - 171
8. Vilja - 155
9. Jaak - 151
10. Sander - 147
11. Kaia (I) - 144
12. Peter - 139
13. Hannes P - 138
13. Kalle 138
15. Riho Mä - 135
16. Kaia (II) - 132
17. Kaarel - 129
18. Peeter - 127
19. Tarmo - 126
20. Art Villem - 125
21. Tarvo - 124
22. Hannes M - 122
22. Ranno - 122
24. Janne - 119
24. Heikki - 119
26. Mati S - 117
27. Eedi - 114
28. Kaidi - 110
29. Mati K - 109
30. Rein - 105
31. Jüri (I) - 101
32. Siim - 99
33. Andrus - 96
34. Kalmer - 84
35. Uku - 77
36. Jüri (II) - 63
37. Thea - 61
38. Riho Ma - 57
39. Aire - 46
39. Mariliis - 46
41. Rene - 36

Kõik on tublisti vaeva näinud, aga pool aastat on veel ees ning võimalus skoori kasvatada. Peagi saab see nuhtlus jalgpall ka läbi ja saab jälle õue (NB! Subjektiivne arvamus).

Urmas - Tartu - Pool aastat

Pool aastat läbi ning, nagu Kalle ka kokkuvõtteid tegema utsitades mainis, pooled liigid peaks käes olema. Kui nüüd võtta ette Eesti linnuliikide nimekiri, siis pisut jääb veel alla poole, aga vähemalt on piisavalt liike, keda otsida. Mingi hetk juunis tekkis tunne, et leitavate liikide nimekiri hakkab vaikselt ammenduma, kuid kuuga lisandus siiski 8 lindu ning juuligi skoor on avatud. Ootan põnevusega pesitsemast naasvaid rüdisid, kes kevadrändel end kuigi palju näidata ei tahtnud.

Üldiselt on kogu tiirutamine jäänud Tartu linna ja selle lähiümbrusesse. Vaadates liiginimekirja, on antud ala sel aastal üsna lahke olnud, kuigi mõni lihtsamat vaeva nõudma pidanud lind ootab nüüd suve-sügisperioodil spetsiaalselt liigile orienteeritud retke. Esimesed 1000 kilomeetrit sai jalgsi konnatud, kuid suur aja ja tallakulu ajasid mind lõpuks ikkagi sadulasse. Eks igal asjal ole omad head ja vead – poldri ümbruses tuli hammaste vahelt sääski ja kihulasi lusikaga kokku kraapida. Velojalga pole mul kunagi olnud, kuid kuu aega sadulas õpetas nii mõndagi (sõites naerda ei tohi). Juuli alguses sai ka veerev kilometraaž venitatud neljakohaliseks. Eks neid kilomeetreid koguneb, kui ka igapäevane liikumine toimub ökolt – ei tekki kiusatust autoga retkele vurada.

Seni on kõik ökopunktid jäänud Tartumaa piiresse, kuid mingeid piire ette seadnud endale pole ning tõenäoliselt tuleb peagi ette ka liike kaugemalt. Paar retke on juba piiri taha ka viinud, ent seni veel tulemusteta.

Kokku on hetke seisuga sel aastal kõnnitud ja sõidetud kokku 2000+ km, aega on kulunud selleks 260+ tundi ning liike on kogunenud 189. Tartu pesast ökotatud liikide koguarv on tõusnud 210-ni. Aasta alguses sai seatud eesmärgiks 200 liigi piir ning kui kõik plaanipäraselt läheb, ei tohiks selle ületamine väga raskeks osutuda.

Pilte retkedel üldiselt ei tee, kuid mõni lind saab läbi toru udukoguna ikka fikseeritud, et vajadusel kohtumist tõestada. Mõni näide ka all oleval kollaažil.

Hannes - Must-harksaba Pühajärvel

Leppisin eile õhtul ühe hea tuttavaga kokku, et kohtume täna hommikul kohas, kus ma see aasta nõlva-lehelindu olen mitu korda laulmas kuulnud - tal oli soov lind pildi peale saada. Koht ise on Neitsijärve kirde nurgas mäe otsas metsa servas. Siin käin ma hea vaate tõttu röövlinde tihti torutamas. Nõlva-lehelindu on see aasta üldse väga palju eestis kohatud, ka Otepää kandis on peale minu veel kahes kohas Murrumetsas.
"Minu" lind oli endiselt olemas, aga üks asi on teda laulmas kuulda või puuvõras vilksamini näha, teine asi aga pildile saada. Ei ole üldse kerge ülesanne. On teine küllalt "häbelik", tegutseb ladvas lehtede varjus ja hoiab distantsi. Ja nii läkski, et vilksamisi lindu küll mõned korrad nägime, aga pildile saada ei õnnestunudki.
Tuttava lahkudes jäin veel pooleks tunniks röövlinde torutama. Ja õigesti tegin, sest üsna pea nägin Pühajärve äärsest Murrumetsast must-harksaba üles tõusmas! Lind võttis kohapeal tiirutades üsna kiiresti kõrgust ja pärast paari minutit mina teda terava vaatenurga tõttu torusse kahjuks enam ei saanud. See oli mu elus alles teine must-harksaba vaatlus, ka esimest lindu kohtasin aasta tagasi just Pühajärvel.

Temp. +20, vaikne

Ökoralli mai kokkuvõte

Maikuu lõpuks on reeglina Eestisse jõudnud ka viimased rändurid. Kellel oli võimalust välja käia, neil skoorid kasvasid tublisti. Juunis tuleb juba heale õnnele loota, et puuduvaid liike kohata.

Mais uusi osalejaid ei lisandunud. Kokku oleme mai lõpu seisuga kohanud 236 liiki linde. 214. aasta rallil oli selleks ajaks nähtud-kuuldud 227 liiki. Jalgsi oleme läbinud vähemalt 3818 km ning jalgratastel 6206 km.

ÄSSAD 31.MAI 2018.A. SEISUGA

Hannes P - 5 (vaenukägu, väikerüdi, suurrüdi, kõvernokk-rüdi ja veetallaja)
Indrek - 2 (väike-laukhani, söödikänn)
Jüri - 2 (puna-harksaba, karvasjalg-kakk)
Tiiu - 1 (metsis)
Vilja - 1 (väikepütt)
Alpo - 1 (plütt)
Hannes M - 1 (lääne-pöialpoiss)
Tarmo - 1 (stepi-loorkull)

TUBLIMAD MAIS

jalgsi - Kaidi 77 km
rattaga - Urmas 483 km
vaatlustunde - Andrus 53 tundi

EDETABEL 31. MAI SEISUGA

1. Indrek - 186
2. Urmas - 180
3. Alpo - 177
4. Monika - 171
5. Tiiu - 160
5. Renno - 160
7. Vilja - 153
8. Jaak - 151
9. Viive - 149
10. Kalle 138
11. Sander - 137
12. Hannes P - 133
13. Peter - 130
14. Riho Mä - 129
15. Kaia (I) - 126
15. Tarmo - 126
17. Kaia (II) - 125
18. Art Villem - 124
19. Tarvo- 120
20. Ranno - 117
21. Mati S - 116
21. Peeter - 116
23. Hannes M - 115
24. Kaarel - 109
24. Mati K - 109
24. Heikki - 109
27. Eedi - 106
28. Rein - 103
29. Kaidi - 101
30. Janne - 97
31. Siim - 94
32. Jüri (I) - 92
33. Andrus - 90
34. Kalmer - 82
35. Uku - 77
36. Thea - 61
36. Jüri (II) - 61
38. Riho Ma - 52
39. Aire - 46
39. Mariliis - 46
41. Rene - 36

Jõudu kõigile ökorallitajatele - üle poole aasta on veel ees!

Ökoralli aprilli kokkuvõte

Ja ka aprill on edukalt läbitud. Kokkuvõttega läks veidi aega, kuna märkamatult saabus kevad ja linnuelu pääses paisu tagant valla. Ökorallitajatel, kel vähegi oli võimalust asjaga tegeleda, kasvasid listid kiiresti. Online tabel on hea asi küll operatiivselt andmeid sisestada ja jälgida, kuid sellest tabelist andmeid "söödavalt" Excelisse tõsta ei ole mitte lihtne. Aga elan maikuu ka üle ja siis peaks hoog pidurduma.

Rõõm on tõdeda, et järjekordsed huvilised on otsustanud ökoralliga liituda ning ka oma tulemusi jagada (loodetavasti on ka selliseid ökobirdereid, kes vaatlusi esialgu  "sahtlisse" koguvad). Aprilli lõpu seisuga siis 39 osalejat kokku 41 nimekirjaga. Kokku oleme aprilli lõpuks näinud-kuulnud 206 liiki linde. 2014.a. ökorallil oli aprilli lõpuks kamba peale 182 liiki, seega oleme usinad olnud. Jalgsi oleme liikunud vähemalt 3350 km ning ratastel 3309 km. Suusakilomeetreid aprillis mingil põhjusel enam ei lisandunud.

ÄSSAD 30. APRILLI SEISUGA

Alpo - 3 (sooräts, tiigi-roolind,väike-kärbsenäpp)
Indrek - 2 (rabapistrik,väike-laukhani)
Jüri - 2 (karvasjalg-kakk, puna-harksaba)
Hannes P - 2 (plüü, vaenukägu)
Kaia - 1 (turteltuvi)
Tiiu - 1 (pruunselg-põõsalind)
Vilja -  (väikepütt)
Hannes M - 1 (lääne-pöialpoiss)
Andrus - 1 (põldtsiitsitaja)
Peter - 1 (kaldapääsuke)
Tarmo - 1 (stepi-loorkull)
Tarvo - 1 (kõrkja-roolind)

TUBLIMAD APRILLIS

jalgsi - Urmas 300 km
jalgrattal - Peeter 176 km
vaatlustunde - Urmas 60 tundi

EDETABEL 30. APRILLI SEISUGA

1. Urmas - 149
2. Alpo - 140
3. Renno - 139
4. Monika - 136
5. Indrek - 126
6. Tiiu - 123
7. Jaak - 118
8. Peter - 115
9. Tarvo - 114
10. Vilja - 112
11. Tarmo - 106
11. Kalle - 106
13. Art Villem - 101
14. Riho Mä - 100
14. Sander - 100
16. Kaarel - 98
17. Hannes P - 97
17. Peeter - 97
19. Kaia (I) - 92
20. Kaia (II) - 91
21. Hannes M - 90
22. Eedi - 87
22. Ranno - 87
24. Rein - 84
25. Viive - 83
26. Janne - 79
27. Heikki - 78
28. Kaidi - 77
29. Mati S - 76
30. Siim - 70
31. Andrus - 68
32. Jüri (I) - 65
32. Uku - 65
34. Thea - 61
35. Mati K - 58
36. Kalmer - 53
37. Jüri (II) - 52
38. Mariliis - 46
38. Aire - 46
40. Riho Ma - 37
41. Rene - 36

Võrdluseks, et 2014. a. rallil oli aprilli liidril Ukul koos 140 liiki, mis kasvas aasta lõpuks 213 liigini, seega erinevaid linde peaks Eestis ikka veel leiduma ja väljas tasub jätkuvalt käia.

Tiiu, Ilmatsalu

Märts ja aprilli algus oli olnud suhteliselt vaikne ning seda õiget kevadet andis oodata, kuni 5. aprilli hommikul töölt lahkudes märkasin põõsastes aktiivsemat tegevust kui seni tavaks. Autoga koju sõites nägin esimest korda liikumas hanesid ja naerukajakaid. Esimesel võimalusel ajasin ratta keldrist välja ning sõitsin Ilmatsalu kalatiikide poole. Selle 10 minutiga jõudis minust üle lennata pea 250 hane kirde suunas - arvestades, et enne polnud lennanud mitte ühtegi hane kõigi eelnevate päevade jooksul, oli see märkimisväärne summa nii lühikese aja peale. Jalgratta tahtsin lukustada Ilmatsalu kalatiikide parklasse, et siis jalgsi mööda Linnuteed edasi jalutada, kuid juba ainuüksi sellele tegevusele kulus piinlikult palju aega, sest paralleelselt püüdsin massiliselt ülelendavatel lindudel silma peal hoida. Multitasking ei ole päris minu rida, aga eks tuleb harjutada. Hanesalgad laiutasid mitmel rindel üle taeva (kokku loendasin kolme tunniga umbes 2400 kirdesse rändavat hanelist), lisaks lendas värvulisi, kaelustuvisid, naerukajakaid, esimesed rootsiitsitajad lasid laulu. Loetud korrad kuulsin kahlajaid häält tegemas, milles kahtlustasin ausalt öeldes ka veidi kuldnokki, kes on sel kevadel mind juba paaril korral alt tõmmanud nii tildrit kui ka vainurästast teeseldes. Teel torni sain kirja kormoranid, roo-loorkulli, sookured, tikutaja, naerukajakad, sookiurud, linavästrikud, laulu- ja hoburästa, metsvindi. Ülelendavate raba- ja suur-laukhanede seas oli ka kolm valgepõsk-laglet. Vaatlustorni juures tegutses üks punarind ning kalatiikide kõrval Ilmatsalu jõel oli peotäis sõtkaid ja kaks paari piilusid, lisaks tuttvart - kõik kauaoodatud ökopunktid. Kalatiigid olid aga jätkuvalt jää all ning seal midagi ei liikunud. Kokku viibisin kalatiikide vahel ca 3 tundi, juurde sain 18 ökopunkti ning ümisesin heatujuliselt n korda viisil "it's beginning to look a lot like Christmas". Sama päeva õhtul kodu ümbruses jalutades lendas üle ka minu selle kevade esimene hõbehaigur.

6. aprillil Ilmatsalu vaatetornis - puhas laisklemine!

Et 5. aprilli rändelaine oli sedavõrd meeleolukas, siis läksin kalatiikidele ka järgmisel päeval, ehkki ilm lubas tulla sajusem ja jahedam. Ehkki ränne polnud nii võimas kui eelnev päev, siis märkmikusse kirjutamist oli ikkagi palju. Paraku otsustas pastakas juba matkaraja alguses tühjaks saada, õnneks aga leidsin kotist teise, ühe ülikehva kirjutusvahendi, mis töötas hästi ainult +37 kraadi juures. Pidin teda suus hoidma, et tint üleüldse koostööd teeks ja midagigi kirjutaks. Lõpuks andis seegi otsad ja olin enda peale pahane, et sellise viletsa ettevalmistusega linde vaatan. Õnneks sain kõik nutitelefoni üles kirjutada, ajas ka see asja ära. Teisel rändepäeval sain juurde 6 ökopunkti ja parimaks leiuks oli kalakotkas.

Ökopunkt luha-sinirind Ilmatsalu kalatiikidel 12. aprillil

Pärast tormilist kevade algust käisin ka paar korda jalgrattaga Tartu linnas luusimas. Esimesel korral püüdsin leida keset päiset päeva kodukakku - muidugi jäin temast ilma, sest kakulised ei taha minuga üldse koostööd teha ja ega ma pole nendega ka kuigivõrd vaeva näinud, v.a vöötkakuga jamamine - ja tamme-kirjurähni. Viimasega läks hõlpsamalt, ehkki alguses tundus ka selles osas seis kehv olevat.

Teise treti Tartu linna tegin 20. aprillil, et hiljaks jäänuna mandariinparti bongata, kompenseerimaks nädala sees Tartu linna lähistel toimunud sisemaararide invasioonist ilmajäämist (naaskelnokad, ristpart, räusk, järvekaurid - ai kui valus!), aga seda liiki polnud mulle ette nähtud. Kutsusin sel korral ka Liisi ökotama ning tegime hoopis Tartu linna parimates kukkurtihase pesitsuskohtades inventuuri, vaatlesime imelikult lösutavat varest, kes siiski osutus lennuvõimeliseks, püüdsime identifitseerida ühte kahtlase olemusega linavästrikku (kas on teise kalendriaasta emane või isane või alamliik või ... ?) ning skännisime veidi Supilinna tiiki, kus ükski megarari end näole ei andnud, rääkimata taidast või mõnest muust heast liigist. Aga et seltskond oli mõnus ning päev ilus, siis retk oli igatahes korda läinud. Väntasin 27 km, tunde kulus kokku 5 ning ökopunkte kogunes täpselt null. Isegi tuuletallaja otsustas juba neljandat korda end ära peita, kui Rahingelt jalgrattaga mööda sõitsin, ehkki autost on juba teda nähtud küll ja veel.

Ökotajad Supilinnas

Pärast pikemat pausi tulid aprillikuu lõpuspurdid. 29. aprillil saabus Kaarel rattaga Ilmatsallu kalatiikidele ökotama ning läksin talle veidi hiljem järgi. Ilm oli kena, veidi küll puhus tuult, kuid päike paistis ja temperatuur üsna ok. Et ma ei olnud juba mitu päeva korralikumalt ökotanud, siis ökopunkte sai korjatud nagu loogu, listi kogunes tubli 10 ökopunkti. Kaarli list sai veelgi paremat lisa. Uuteks ökopunktideks sain mustpea-põõsalinnu, salu-lehelinnu, väikekajaka, tuttpüti, väike-konnakotka, roo-ritsiklinnu, jõgitiiru, mustviire, jäälinnu ja rästas-roolinnu.

Järgmisel päeval läksin kalatiikidele tagasi aprillikuust viimast võtma. Hommikul kattis maad paks udu ning nähtavus oli kehv, kuid pikapeale hakkas see hajuma ja pilk midagi seletama. Kirja sain ühe kadakatäksi, kaks kägu, kolm laulvat ööbikut, liiva- ja väiketüllid, must-kärbsenäpi. Üle lendas kaks salka tutkaid ning vaatetorni juures jalutas pruunselg-põõsalind. Kalatiikide kohal lendas umbes 270 suitsupääsukest, nende seas ka mõned üksikud räästapääsukesed. Matkarajal nautisid udust ilma ka mõned Viron Lintuseura liikmed, kes olla näinud ühte piiritajat. Minu jaoks peaaegu uskumatu uudis, kontrollisin ja eElurikkuses ei olnud veel ühtegi selle aasta vaatlust, kuid hiljem leidsin nad ka ise endise Tähtvere vallamaja juures lendamas. Kalatiikidelt sõitsin rattaga edasi põldude juurde, kus olin enne näinud luiki olevat, ja sain luikede segaparvest kirja ka väikeluiged. Hommik oli olnud udune, rõske ja jahe, olin peaaegu täiesti läbikülmunud ning vaatetornis pidin võitlema vappevärinatega, mis hakkas veelindude loendamist segama. Päeva jooksul aga ilm muutus kardinaalselt, õhtu oli sisuliselt tuulevaikne, päike säras ja oli mõnusalt soe. Läksin õhtusele jalutustiirule ning aprillikuu viimaseks ökopunktiks sain Ilmatsalu Põhikooli kõrvalt võsast ühe lepalinnu. Küntud põllult leidsin jalutamas ka huvitava grupi kajakaid, kus lisaks kahele tõmmukajaka nominaadile olid sees ka potentsiaalsed kirde-tõmmukajakad (L. fuscus heuglini), aga kahjuks olid nad minust liiga kaugel. Jääb vaid spekuleerimise rõõm...

Aprillikuu seisuga on vaatlustunde kogunenud 97, jalgrattaga vändatud 397 km ning jalutatud 18 km. Ökopunkte kokku 123.

Sander - 100 liiki täis!

Maikuu on kohe-kohe uksetaga ja peale EV sünnipäeva polegi rohkem kirjutanud siia. Midagi väga erilist pole juhtunud ning Linnadevahelisest linnuvõistlusest kirjutasid juba Tarvo ja Peter, seega polnud midagi lisada (sain 8 uut liiki). Vahepeal on 3 rattaretke ette võetud ja kogutud 31 uut liiki. Mitmed liigid on tulnud ka päris kodurõdult (8liiki) või ukse eest (parimad palad hüüp ja täpikhuik, keda õnnestunud ca 1km kauguselt ära kuulda rõdult).

8.aprill Haapsalu rattaga ~12km ja ~2h vaatlust
Kerge rannajoone tiir ja veidike metsa.

Väikeluik

Laululuik

Viupart

Soopart 

Tuttvart

Kormoran

Hõbehaigur

Merisk

Metstilder

Kaelustuvi 

Sookiur

14.aprill Haapsalu-Pullapää rattaga 15,5km ja vaatlustunde 1h40min

Tuli siis mõte minna nädalavahetusel rattaga tööle, et koguda mõningad liigid juurde, keda olin juba mitteökotades tööl kuulnud nädala sees. Suureks üllatuseks osutus nurmkana, keda ma pole seal oma 6 tööaasta jooksul kordagi kohanud ning nüüd äsja õnnestus mul neid jälle kohata, seega võimalik pesitsus! Sama lugu on ka koduvarblasega, mis on veidike imelik, kuna tööstuspiirkond ja tuvid ning varesed saavad seal küll hakkama, aga varblased puuduvad, samas pole enam näinud, ehk oli mõni eksinu. Saamata jäi must-lepalind, kes toopäev ei näidanud end ega teinud häält.

Sookurg

Räusktiir

Nõmmelõoke

Võsaraat

Punarind

Laulurästas

Vainurästas

Väike-lehelind

Kanepilind

27.aprill jällegi väikene Haapsalu rattatiir rannikul ~11km ja 1h45min

Valgepõsk-lagle

Rääkspart

Piilpart

Tuttpütt

Väiketüll

Jõgitiir

Suitsupääsuke

Räästapääsuke

Kivitäks

Roo-ritsiklind

Viimase rattasõiduga saigi mul täis 99 liiki ning lootus oli kenasti lõpetada aprillikuu 100 liigiga. Lootused olid vist nii kõrged, et üks liik siis eile täitiski mu soovi - koldvint ''siristas'' kenasti eile mulle rõdul olles :)  Seega nüüd hea maikuus sajast jätkata ning ühtlasi ka esimesel plaan jällegi rattaga tööle vuhada. Homme siis tuleb kõrvad/silmad katta ja mitte rõdule minna, et 100 veel püsiks :)

                 Linnadevahelise võistluse üllataja värbkakk

Hannes, Otepää - Lääne-pöialpoiss Lüüsjärve ääres

Pealkiri reetis muidugi juba ära, kes mu tänase postituse peategelane on. Aga alustame ikka algusest.
Ei olnud see aasta veel ühe oma lemmikvaatluskoha - Lüüsjärve äärde jõudnud, seepärast hommikul marsruudi osas pikalt nuputamist polnud. Lootsin seal hüüpi kuulda.
Kohale jõudes ei läinud minutitki, kui kuulsin kõrvalt kuusemetsast üsna lähedalt kõrget pöialpoisi laulu. Oot-oot, kuidagi teistmoodi, ega ometi... Siis kostus veel... Määrangu kindluse mõttes peibutasin natuke, et tuleks lähemale. Tuligi ja hakkas 20m kaugusel haaval erutatult edasi-tagasi kargama ja laulma. Oligi tema - lääne-poialpoiss! Tegemist on selle liigi teise vaatlusega mul, esimese pärast sai Suure-Munamäe otsa eelmine aasta ronitud. Küll sai aga liigilisa Otepää looduspargi nimekiri.
Sel ajal, kui ma pöialpoisiga tegelesin kostus järve roostikust ka hüübi ja roo-ritsiklinnu laulu. Lüüsjärv täitis mu ootused täna kuhjaga!
Tagasiteel sain Alevijärve äärest uute liikidena ka salu-lehelinnu ja tikutaja. Järv ise oli peaegu tühi.
Ilm: +7 pilves.

Monika - Tartu - Natuke algusest ja eilsest

Et rääkida eilsest, peab alustama algusest ehk siis kohe kui Estbirdingu sügiskoosolekul ökoralli poolt otsustati, oli mul selge, et Urmas hakkab hullu panema. Minu plaan oli säilitada mõistus ja vaadata lindu tagasihoidlikult -  olid ju veel meeles 2014. aasta lohisevad matkad ja valusad varbad.

Sõnu sööma hakkasin veebruaris, kui Raadi kalmistule plaanitud jalutuskäigu asemel, tuli mul eksprompt mõte Mõra metsade taga Rauli kohatud vöötkakku bongama minna.  Invasiooniaastast hoolimata polnud sel ägedal hooajal liiki veel näinud ja ka lifer varasemast oli kuskil kaugustes nähtud kakuke ehk siis mitte päris SEE. Retk oli õnnelik ja vöötkakk mõne meetri pealt registreeritud. Hoogu sattununa tuli soov ka vesipapp kirja saada, seega edasine suund oli Haaslavast läbi jooksev Mõra jõgi. Vesipappu ei leidnud, küll aga tegi häält ja vuhises ringi jäälind, mistõttu päris tühjade kätega ei jäänud. Tee peal tuli vastu hiireviu, hallõgija ja väiksemaid talvituvaid värvulisi ning kilomeetreid tuli esimese ökotamisega kokku 30+.

Järgnes linnade linnuralli, mida tegime peamiselt Ihaste linnaosas. Esimesed saabujad – põldlõoke, kiivitaja, metsvint, laululuik – surusid end tuulest läbi ja pakkusid kevadkerget liigilisa. Tipphetkeks olid hele-urvalind, keda ma ei uskunud olemas olevat. Üldse on liferitega nii, et ega enne hästi ei usu, kui ise ära ei tuvasta. Tähelepanekuna veel, et kui korra oled juba liiki näinud, siis hakkadki tegelasi sagedamini kohtama. Seekord ei lasknud kaua oodata, teine hele-urvalind sai fikseeritud vaid mõni aed edasi.

Lonkinud olen peamiselt Urmasega koos, sest vaatlustunnid on meile mõlemale see aeg, kus stressitase langeb ja kui üks on kõrvad, siis teine silmad. Juttu saab ka rääkida, kodus pole selleks nagunii mahti. Sedasi koos lonkides õnnestus Ihaste silla alusel üleujutatud luhal (esimese soojalainega ja esimesest kohatud haneparvest) põnevamatest liikidest kohata punakael-lagle ja kahte hallhane. Ära tuleb mainida, et need meie koos lonkimised kipuvad vähemalt 20 km pikad matkad tavaliselt olema, kuna linnast välja jõudmiseks tuleb juba tallata hea mitu kilomeetrit.

Jõudes nii eilsesse päeva, mil otsustasin lühikese jalutuskäigu kasuks Aardla järve ääres oleva üleujutatud lambakopli juurde. Kuigi ilm oli hall ja sombune, arvasin, et jõuan enne vihma tiiru ära teha. Kerge tibutamine taustal olin rõõmsalt üllatunud, kui kaks räuska naerukajakate vahelt silma hakkasid. Uutest liikidest tegutsesid alal tikutajad, heletildrid ja tutkad. Kogutud pardikomplektile tuli lisaks rägapardi paar. Tibutamine küll tihenes kui ma roo servas kuldhänilast märkasin ja pidasin õigeks mööda Porijõe kõrvalt minevat rada Emajõeni jalutada.

Päris raja alguses muutus tibutamine korralikuks sajuks aga kui ma rajalt torutades Aardlapalu karjääril järvekauri silmasin, siis oli vihm üsna teisejärguline. Oluline oli pilti teha ehk telefon välja ja asusin digiscopima. Veest tilkuv toru, tilkuvad näpud ja tilkuv telefon ei tohtinud segada üllast ettevõtmist. Ilupiltidest siin rääkida ei saa, üldse piltideks nimetada neid soperdisi on palju ja vihm polnudki siin peasüüdlane. Ka varasemalt räusktiire ja tutkaid pildistades oli tulemuseks kergelt öeldes katastroof ehk siis tõstan käed üles ja tunnistan, et kui peaksin kunagi imekombel mõne päris rari leidma, siis dokumenteerimiseks ma pole võimeline.

Karjääril oli ilus hulk tuttpütte, kokku lugesin 76 isendit (õhtul peale tööd luges Urmas sealsamas 108 pütti ja järvekaure oli selleks hetkeks 2 lindu). Aastapunktiks tuli ka üksik jõgitiir. Korraks piilusin ka raja lõpus Ihaste silla alusele üleujutatud luhale, kus jäi silma 60 sooparti, polegi neid ilusaid partlasi nii palju koos näinud.  Koju jõudmine oli katsumus omaette, linnulummusest väljas lirtsusin lonkides veel poolteist tundi sajus, enne kui pükstest väänatud ja saabastest kallatud liitreid sain lugeda. Rõõmsad olgu need, kes retke käigus ei muutu raskemaks J. Binoklit kuivatades tuli tõdeda, et tasakesi saabuvaid põõsalinde ei õnnestunud põõsastest tabada, küll aga olid kõik kohad täis väike-lehelinnu, punarinna ja vainurästa laulu.

Liike hetkel kokku 104.

Hannes, Otepää

Tegelikult oli see mul juba neljas ökoretk, aga kuna esimestel midagi märkimisväärset silma ei hakanud, alustan nüüd postitamist.
Suundusin alla Pühajärvele, kus praegusel aastaajal kõige rohkem vaatlemist. Pühajärv on täiesti jääs - siin pole veel midagi teha. Liigun kõrvaloleva Neitsijärve äärde. Ka see järv on 95% ulatuses veel jääga kaetud, aga sellist kajakamöllu pole minu silmad siin veel näinud! Umbes 200 naerukajakat, 10 hõbekajakat, pea sama palju kalakajakaid. Kisa oli kõva. Vaba veega kaldaservadesse mahtusid ka mõned sõtkad ja kühmnokk-luige paar. Neil õnnestus eelmisel aastal üle paljude aastate ka pojad üleskasvatada. Näis, kuidas seekord.
Neitsijärve ümbrus on üldiselt väga rähnirikas, aga seekord on kõik millegipärast vait.
Tagasiteel jään kõrgema koha peal röövlinde torutama. Läks 20 minutit enne, kui esimene silma jäi! Ja kohe väga hea liik - kanakull oli saagijahil. Iga aasta mul teda Otepää ümbruses kohata ei õnnestugi, niiet, hea leid. Enne kui päeva parim liik toru ette ilmus, sain veel ühe hiireviu nähtud. Ja siit ta tuleb - mustaselgne kajakas tiirutab vaikselt põhja poole! Kumb ta on - tõmmu- või merikajakas? Valgusolud on head, aga distants pea kilomeeter, ja no ei suuda ma kindlalt ära määrata! 😠 Tõmmukajakas ta väga suure tõenäosusega oli, aga kuna tegu oleks olnud uue liigiga Otepää looduspargi nimekirjas, peab 100% kindel olema. Oi kuidas oleks tahtnud, et kajakaspetsialist Uku mu kõrval oleks seekord olnud! ;)

Ökoralli märtsi kokkuvõte

Ka kolmas kuu ökorallist on seljataga. Kuigi kalendri järgi algas 20. märtsil kevad, siis tegelikult oli talv visa ja ei loobunud oma võimust nii lihtsalt. Siiski kuu viimasel päeval oli Põhja-Eestis ilm lõpuks linnuvaatlejasõbralik, samas kui lõunas tuli ka siis veel korralikult lund. Alles aprilli algul jagati rändlindudele soodsaid lennupileteid, mida siis ka usinasti kasutama hakati. Seetõttu on kokkuvõtte tegemise ajal olukord tulemuste osas oluliselt muutunud, aga tuletame siiski meelde, mis märtsi lõpuks juhtus.

Rallil osalejate arv kasvab endiselt ning märtsis saatsid 37 osalejat kokku 39 nimekirja. Kokku oleme näinud 110 liiki linde ja selle nimel kõndinud vähemalt 2478 km, sõitnud rattaga 1483 km ning suuskadel 97 km.

ÄSSAD 31. MÄRTSI SEISUGA

Alpo - 2 (väikepistrik ja välja-loorkull)
Peter - 2 (kanada lagle ja hõbehaigur)
Indrek - 2 (tikutaja ja vainurästas)
Kaia - 1 (laulurästas)
Vilja - 1 (väikepütt)
Andrus - 1 (kaljukotkas)
Jüri - 1 (soopart)
Renno - 1 (kõrvukräts)
Riho Mä - 1 (tuttlõoke)
Tarvo - 1 (rääkspart)

TUBLIMAD MÄRTSIS

jalgsi - Urmas 208 km
rattaga - Renno 144 km
suuskadel - Alpo 70 km
vaatlustunde - Urmas 37 tundi

EDETABEL 31. 03. 2018. A. SEISUGA

1. Alpo - 72
2. Renno - 69
3. Urmas - 68
4. Peter - 64
4. Kalle - 64
6. Riho Mä - 62
6. Sander - 62
6. Tarvo - 62
9. Vilja - 59
10. Monika - 56
11. Indrek - 55
12. Tarmo - 53
13. Janne - 51
13. Tiiu - 51
15. Ranno - 48
16. Kaia (I) - 47
16. Rein - 47
18. Kaia (II) - 46
18. Mariliis - 46
18. Hannes P - 46
18. Jaak - 46
18. Peeter - 46
23. Viive - 45
24. Jüri (I) - 43
25. Aire - 40
25. Kaidi - 40
25. Art Villem - 40
25. Eedi - 40
29. Kaarel - 39
30. Andrus - 38
31. Heikki - 37
32. Kalmer - 31
33. Jüri (II) - 27
33. Siim - 27
33. Uku - 27
36. Rene - 26
37. Mati - 25
38. Riho Ma - 23
39. Hannes M - 21

Ja taaskord tuletan meelde, et uued osalejad on jätkuvalt oodatud. Reeglid ja tabel on parempoolses tulbas ning praegu on väljas juba palju meeldivam linnuvaatlemisega tegeleda - enesel on soojem ja ka linde on viimastel päevadel oluliselt rohkem. Ning kui vaatlemisest aega üle jääb, siis muljete avaldamine käesolevas blogis on ka teretulnud.

Peter – Saunja lahe rändajad ja linnade linnuvaatlus Haapsalus

Möödund pühapäevane linnade linnuvaatlus oli vahva kogemus, millest tänu Sanderi kutsele esimest korda osa sain. Kuna seda kavandati jalgsi, siis loomulikult tekkis ahvatlus oma ökopunktidele täiendust noppida. Selleks aga tuli ju hommikul kella 5 paiku (oeh, kellakeeramine ka veel) pimedas, libedas ja vastutuult üle 10 km kokkulepitud kohtumispaika Haapsalus jalgrattaga kohale vändata. Kuna mu varahommikune väljasõit veidi hilines ja vastutuul oli üsna tugev, siis pidin tugevamalt pedaale tallama. Ja mingil hetkel jõudsin juba oma otsust veidi kahetsema hakata. Jõudsin kohtumispaika läbimärja ja väsinuna. Hea, et kaaslased kõva kõnnitempot ei teinud ja kui kohe alguses värbkakuga kohtusime, oli kogu vaev unustatud. Kakukesest õnnestus isegi mingi pilt saada ja kuulsime veel ka teist vilistajat! Kuna meri oli jätkuvalt jääs, siis jäi loodetud päevasaak tagasihoidlikumaks. Õnneks hoolitses vendade Valkerite tiim Haapsalu suurema skoori eest, mida me siis mõne liigiga ikka täiendasime. Saime 42 liiki, millest 4 siis nö ässad. Sain veelkord kinnitust, et häälvaatluse teel on mul veel pikad sammud vaja astuda. Sanderi kogemused kulusid mõistagi kõige rohkem marjaks. Kui algul tundus, et pea kõik kogutud olid tavalised liigid ja vist sain ca 4-5 uut ökopunkti, siis õhtul kokkuvõtteid uurides selgus rõõmus tõsiasi – kogunisti 9 uut ökoliiki! Jalgratta km-eid kogunes siis rohkem kui 20 ja jalgsi ca 18 km. Veekeskuse eest tagasiteele asudes viskasime teistega nalja, et noh, mõned kilomeetrid ujumist otsa, ja ongi Ironman mul tehtud!

Kuna ökoskoor muutus hoopis rõõmsamaks, läks hammas siiski natuke verele. Tegelikult olin endale aasta algul lubanud, et eelmise aasta linnuliikide fotovõistluse sarnast aastat endale lubada ei saa ja võtan selleaastast ökorallit rahulikult ning pigem siis justkui lindude maailmas saadud uute teadmiste kinnistamiseks. Aga märtsi lõpu skoor 60 tundus ju nii ilus ja käegakatsutavalt kutsuv! Seega käisin Saunja kodulahel üle jää ja tegin nüüd veel mitu jalgsitiiru poolsaarele peale. Ja õnneks ei pidanud pettuma. Sookurgede trompetid olid heaks alguseks. Kirimäe tornis pigistasin binoklist ja objektiivi suumist viimast ja olin peaaegu kindel, et üle lahe Killaste silma juures vabas vees on üks või kaks kanada lagle. Lisaks suur hulk hanesid ja palju ka teisi väiksemaid tegelasi. „Võib-olla“ ei maksa ju linnuvaatluses midagi, seega otsustasin proovida, kuidas jää kandevõimega lood on. Oli praginaid, aga kandis. Paraku oli lahvandus ees ja kaugus vabast veest jäi ikkagi päris suureks. Kaks kanada laglet said siiski kinnituse ja lisaks premeeriti pealehakkamist ülelendava selle kevade ühe esimese hõbehaigruga. Tuvastatavad hallhaigrud, kühmnokad, laululuiged, sõtkad, jääkosklad, väikekosklad, hallhaned, merikotkas ja erinevad kajakad paraku uusi punkte ei toonud ja muid tegelasi ei suutnud ilma toruta siiski tuvastada. Ka Tarvole hiljem saadetud kauge pilt loodetavast väikeluigest sai kardetud tulemuse – täiesti võimalik, aga kahjuks liiga kauge ja vilets pilt. Väikeluik jääb siis järgmiseks korraks. Tagasiteel üle jää aga aktiveerus järsku hanede õhtune liiklus pea kohal. Uued liigid suur-laukhani ja rabahani. Maja ees ootas rõõmsa üllatusena hallõgija, kes mind nähes kadus jäljetult. No hea ongi, enda poolt rammusaks toidetud tihaseid oleks ju siiski kahju loovutada, isegi temale. Samas hiirekütt jälle kuluks ju maja juurde ära. Tegelikult nägin hallõgijat kodu juures aastate jooksul alles teist korda. Kui õhtul kuulsin veel naabrimehe maja poolt kaelustuvi uhhuud, siis sai märtsikuu lõpu eesmärgid küll kuhjaga täitunuks lugeda. Üldskoor 64 ökoliiki ja seda tänu pesa asukohale suhteliselt ökonoomselt – kolme kuu ökovaatlusega vaid 35 km jalgsi ja 77 km jalgrattaga.

Vaade Saunja lahe laulupeole tagareast

Tarvo - Linnade linnuvaatluspäev Haapsalus

Minu ökoralli algus on tänavu küll äärmiselt ökonoomne olnud. EOÜ korraldatav linnade linnuvaatluspäev on hea põhjus Haapsalus tõsisem linnuvaatluspäev teha. Meeskonnakaaslasteks saavad vend Marko ning samuti ökorallil osalev Alpo. Kogu ralli teemegi ökorallina nagu seda tehtud Haapsalus ka kõik eelnevad aastad.
Ilmaprognoos lubab küll kogu päevaks korralikku tuult, kuid optimistidena läheme siiski kell 5.00 kakke otsima. Õnneks on tuuleiilid puhangulised ja kohati kannatab isegi hääli kuulata. Sammud Paralepa poole, kus mitmel aastal kõrvukrätsu PT olnud. Võimalik, et lind pole veel pesakohale saabunud või ei tee ta täna lihtsalt häält, igal juhul jääb esimene kakk püüdmatuks. Linnapiiril saab juba pisut valgenevas metsas optimistlikult värbkakku vilistatud. Ka selles osas valitseb üksnes vaikus.
Poole seitsme paiku hakkavad musträstad laulma ja õige pea võib kuulda ka teisi värvulisi. Kulgeme rahulikus tempos ning taas metsa vahel seisatades kostub selge värbkaku territooriumi hüüd. Lind on väga häälekas ja kuuleme teda hiljem veelgi lähemalt. Läheduses olev Sander ja co võistkond registreerib koguni kahe linnu olemasolu - visuaalselt nähtud lindu vaadeldes samaaegselt kuuldud teist hüüdvat isendit. See liik sai Haapsalu linnurallil kirja alles esimest korda ja muidugi mõista oleme leiu üle ülimalt rahulolevad. Enamik tihastest tuleb kerge vaevaga ja sealhulgas kuuleme ja näeme ka sabatihast, keda selleaastastel ökoradadel pole veel trehvanud. Jaama oja silla juurde jõudes kuulen kaugel kaelustuvi häält ja õige pea näeme teist isendit otse üle pea metsa poole lendamas. Need jäävadki päeva ainsateks.
Haapsalut ümbritsevad madalad merelahed on veel päris jääs. Jaama oja suudmes on õige pisike lahvandus ning mõned veelinnud saavad siit ära nopitud. Vasikaholmil õnnestub näha ka mitmeid veelinnuparvi, kes ilmselgelt vabaveelahvandusi otsimas. Huvitavaks vaatluseks kujuneb 35-isendiline tuttvardi parv, kes meist õige lähedalt möödub.

Tuttvardid vaba vett otsimas.

Peagi näeme üle pea suundumas kahte rändel olevat hane ja üks neist osutub tänase linnade linnuvaatluse ainsaks suur-laukhaneks.
Tagalahel püüame kirja saada merikotka, kuid hoolikale kammimisele vaatamata ei õnnestu seda liiki täna Haapsalus kohata. Veepuhastis poseerib Haapsalu linna teine ässliik - lauk. Ralli viimase tunni veedame Kastani parkmetsas, sest mõned kerged puistuliigid veel puudu. Kõik peale pasknääri, saabki siin kenasti vormistatud. Nii kohtamegi ralli viimasel tunnil päeva ainsat suur-kirjurähni ning põhjatihast. Ka päeva ainsad metsvindid tulevad siitkandist. Saame võistkonnaga kirja 48 liiki, millele tuleb teiselt tiimilt veel 4 lisandust. Enda ökonimekirjas praeguseks vaid 62 liiki, aga eks parimad linnuvaatluskuud veel ees.

Tiiu, Ilmatsalu

Veebruari keskpaigas sõitsin jälle vöötkakku bongama, seekord Elvasse. Startisin hommikul kell 7:40. Enne Elvasse jõudmist kontrollisin Tõravere vesiveski paisu, kas äkki näeb vesipappi. Koht oli ilus, kuid otsitavat ennast ei olnud. Teiselpool Elvat sain kirja raudkulli. Vöötkaku leiukohas vöötkakku ei olnud, veetsin ümbruskonna maastiku uurimisega poolteist tundi, kahjuks tulutult. Tagasitee oli üllatavalt lihtne. Sisuliselt üle poole tee oli allamäge sõit ja jalgrattal sõtkumist oluliselt vähem. Vahetult enne koju jõudmist sain kõrrepõllult lume seest ökopunktiks nurmkanad. Kokku väntasin 59,5 km, aega kulus 8 tundi, liike sain juurde 2.

Päev pärast Elva retke sain teada, et vöötkakk on Elva juures siiski alles ja mitte üks, vaid kaks. Paras nöök. Plaanisin uue Elva sõidu teha paari päeva pärast, kuid kõikvõimalikke ilmateateid vaadates ei saanud seda edasi lükata, sest lubati tugevaid miinuseid. Pidin kohe järgmisel päeval välja sõitma, mil ilm veel jalgrattaga sõitmiseks mõnus. Tegin seekord tempot. Umbes 2,5 tunniga Elvasse, vaatasin üle kõik kohalviibinud vöödikud - tõepoolest oli kaks - , ja tagasi samamoodi 2,5 tunniga. Elva vöötkakkude järjekordseks bongamiseks sõitsin 59,6 km, aega läks 6 tundi. Tagasiteel sain kirja ka spontaanselt laulva hallpea-rähni.

Üks Elva vöötkakkudest, filmitud nutitelefoni ja vaatetoru abil:

Kui kõik luhtunud vöötkaku bongamised arvesse võtta, siis vöödikute tõttu sai rattal sõidetud kokku 168 km - sellest ka minu suur kilometraaž. Järgmisel päeval pärast viimast Elva sõitu läksin autoga kodust välja, täiesti ökoretke väliselt omi asju ajama, ning leidsin spontaanselt tutt-uue vöötkaku ja seda minu pesast vaid 4 km kaugusel. Kui Sender juba nöögib, siis täiuslikult.

Kohe pärast vöötkakurallit algas käre pakane ning välja enam ei tihanud minna, v.a mõned väiksemad tiirud pesa läheduses. Talvisematest liikidest on jätkuvalt puudu vesipapp ja hele-urvalind. Pea kõik näevad hele-urvalinde, mõni koguni oma koduaknast, aga minu teele pole trehvanud mitte ühtegi. Oli küll üks, kelle päranipuala oli ilma tumedate sulgedeta, ei ühtegi pruuni tooni, aga suhteliselt (tugevalt) roosa. Kirjanduse andmetel peaksid sellised isendid olema isased urvalinnud, kellel võibki näha täiesti puhtaid, kuid roosasid päranipualasid. Paraku oli tol korral kaamera maha jäänud ja nutitelefoniga korralikke pilte välja ei võlunud. Hele-urvalindudega on nagu on, kuid vesipapid on ilmselt juba tagasirändel põhja poole. Täna käisin jalgrattal kontrollimas Kurepalu ja Roiu järvede paise, kuid vesipappi ei näinud. Tee pealt sain aga kirja kuldnoka, kanepilinnu ja hõbekajaka, Soinastest valge-toonekure, kes eElurikkuse andmetel on seal juba mõni päev paigal olnud. Tagasi Ilmatsalu poole sõites tegin tiiru ka Tartu linna vahele. Oma üllatuseks nägin Tartus Tammelinnas ühte mänsakut (eElurikkuse andmetel 4. vaatlus Tartu linna endistes piirides). Mitmel pool linnas tegutsesid kuldnokad, künnivaresed ja hõbekajakad. Rahinge põldudelt sain kirja oma selle aasta esimesed kiivitajad ning laulva põldlõokese. Kevad tuleb :)

Kurepalu-Roiu sõidule kulus ca 52 km, aega läks 7,5 tundi. Liike sain juurde 6. Praeguse seisuga on kokku 45 ökopunkti.

Renno - Sutlepa esimesed rattaretked

Märtsi alguses muutus talvine külm tagasihoidlikumaks (-5˚C) ja võtsin ette esimesed rattasõidud, et kodu lähiümbrusest kaugemale vaadata. Seni olen kaks kuud ökorallitanud ainult õues lastega mängides ja lühikesi jalutuskäike tehes. Seni põnevamaks vaatluseks olid 28. jaanuaril kaks rooruika Sutlepa mere äärses roostikus häälitsemas – seal oli lumel palju ruikade jälgi ning linde tõenäoliselt rohkem talvitama jäänud.

2. märtsil sõitsin mere äärde, kodust mereni on ainult 8 km, kuigi teel olles mõtlesin, kas Hara lahes üldse enam vabavett on, pärast kuuajalist külmaperioodi. Laht oligi jäätunud, kuid Riguldi alune meri oli lahti, kus tavalisemad talvitajad olemas: kolm liiki kosklaid, sõtkas, aul, sinikael-part, kühmnokk-luik, kala- ja hõbekajas. Lisaks kadastikus mõned siidisabad, keda tänavu ökorallil veel näinud ei olnud.

Tagasi otsustasin minna läbi Aulepa tuulepargi, et vöötkakku otsida, kes siin juba paar kuud peatunud. Riguldi pargi servas olid kaks kõrvukrätsu avalikult valgel ajal metsaservas istumas, hämaras nägin kolmandat lindu ka Sutlepas. Tundub, et kõrvukrätsud on juba osaliselt meie aladele tagasi rännanud, kuigi ka talvitamas on neid siin mingi hulk. Läksin Riguldi jõe äärset teed mööda piki lumesaani jälge kõndides ja ratast lükates, kahjuks oli jõgi jäätunud ja loodetud vesipappi ei olnud, küll aga olid jääl näha hallhaigru jäljed (lindu ennast mitte). Jõeäärsest metsast kuulsin siiski väike-kirjurähni häälitsemas, see oli selle liigiga tänavu alles esmakohtumine. Tuulepargis põnevat linnuelu ei olnud ja vöötkakku muidugi üles ei leidnudki ☺

Sõitsin rattaga 4. märtsil uuesti Aulepa tuuleparki, kus vöötkakk kohe silma jäi ja istus avalikult haavaladval. Tagasisõidul läksin läbi Vanaküla ja Höbringi, kus sabatihane, käblik ja värbkakk uute ökoliikidena lisandusid. Värbkaku leidsin hämaras kogemata, kui leevikesesuurust värvulist hakkasin binokliga vaatama, aga oli hoopis saakiluurav värbkakk. Käblikuid on tänavu Lääne-Eestis hoolimata külmaperioodist päris palju talvitamas.

Rattasõidud kokku 58 km ja uusi liike 16, liikide summa hetkel 48.

Vöödik siiski alles