Veebruari keskpaigas sõitsin jälle vöötkakku bongama, seekord Elvasse. Startisin hommikul kell 7:40. Enne Elvasse jõudmist kontrollisin Tõravere vesiveski paisu, kas äkki näeb vesipappi. Koht oli ilus, kuid otsitavat ennast ei olnud. Teiselpool Elvat sain kirja raudkulli. Vöötkaku leiukohas vöötkakku ei olnud, veetsin ümbruskonna maastiku uurimisega poolteist tundi, kahjuks tulutult. Tagasitee oli üllatavalt lihtne. Sisuliselt üle poole tee oli allamäge sõit ja jalgrattal sõtkumist oluliselt vähem. Vahetult enne koju jõudmist sain kõrrepõllult lume seest ökopunktiks nurmkanad. Kokku väntasin 59,5 km, aega kulus 8 tundi, liike sain juurde 2.
Päev pärast Elva retke sain teada, et vöötkakk on Elva juures siiski alles ja mitte üks, vaid kaks. Paras nöök. Plaanisin uue Elva sõidu teha paari päeva pärast, kuid kõikvõimalikke ilmateateid vaadates ei saanud seda edasi lükata, sest lubati tugevaid miinuseid. Pidin kohe järgmisel päeval välja sõitma, mil ilm veel jalgrattaga sõitmiseks mõnus. Tegin seekord tempot. Umbes 2,5 tunniga Elvasse, vaatasin üle kõik kohalviibinud vöödikud - tõepoolest oli kaks - , ja tagasi samamoodi 2,5 tunniga. Elva vöötkakkude järjekordseks bongamiseks sõitsin 59,6 km, aega läks 6 tundi. Tagasiteel sain kirja ka spontaanselt laulva hallpea-rähni.
Üks Elva vöötkakkudest, filmitud nutitelefoni ja vaatetoru abil:
Kui kõik luhtunud vöötkaku bongamised arvesse võtta, siis vöödikute tõttu sai rattal sõidetud kokku 168 km - sellest ka minu suur kilometraaž. Järgmisel päeval pärast viimast Elva sõitu läksin autoga kodust välja, täiesti ökoretke väliselt omi asju ajama, ning leidsin spontaanselt tutt-uue vöötkaku ja seda minu pesast vaid 4 km kaugusel. Kui Sender juba nöögib, siis täiuslikult.
Kohe pärast vöötkakurallit algas käre pakane ning välja enam ei tihanud minna, v.a mõned väiksemad tiirud pesa läheduses. Talvisematest liikidest on jätkuvalt puudu vesipapp ja hele-urvalind. Pea kõik näevad hele-urvalinde, mõni koguni oma koduaknast, aga minu teele pole trehvanud mitte ühtegi. Oli küll üks, kelle päranipuala oli ilma tumedate sulgedeta, ei ühtegi pruuni tooni, aga suhteliselt (tugevalt) roosa. Kirjanduse andmetel peaksid sellised isendid olema isased urvalinnud, kellel võibki näha täiesti puhtaid, kuid roosasid päranipualasid. Paraku oli tol korral kaamera maha jäänud ja nutitelefoniga korralikke pilte välja ei võlunud. Hele-urvalindudega on nagu on, kuid vesipapid on ilmselt juba tagasirändel põhja poole. Täna käisin jalgrattal kontrollimas Kurepalu ja Roiu järvede paise, kuid vesipappi ei näinud. Tee pealt sain aga kirja kuldnoka, kanepilinnu ja hõbekajaka, Soinastest valge-toonekure, kes eElurikkuse andmetel on seal juba mõni päev paigal olnud. Tagasi Ilmatsalu poole sõites tegin tiiru ka Tartu linna vahele. Oma üllatuseks nägin Tartus Tammelinnas ühte mänsakut (eElurikkuse andmetel 4. vaatlus Tartu linna endistes piirides). Mitmel pool linnas tegutsesid kuldnokad, künnivaresed ja hõbekajakad. Rahinge põldudelt sain kirja oma selle aasta esimesed kiivitajad ning laulva põldlõokese. Kevad tuleb :)
Kurepalu-Roiu sõidule kulus ca 52 km, aega läks 7,5 tundi. Liike sain juurde 6. Praeguse seisuga on kokku 45 ökopunkti.
Päev pärast Elva retke sain teada, et vöötkakk on Elva juures siiski alles ja mitte üks, vaid kaks. Paras nöök. Plaanisin uue Elva sõidu teha paari päeva pärast, kuid kõikvõimalikke ilmateateid vaadates ei saanud seda edasi lükata, sest lubati tugevaid miinuseid. Pidin kohe järgmisel päeval välja sõitma, mil ilm veel jalgrattaga sõitmiseks mõnus. Tegin seekord tempot. Umbes 2,5 tunniga Elvasse, vaatasin üle kõik kohalviibinud vöödikud - tõepoolest oli kaks - , ja tagasi samamoodi 2,5 tunniga. Elva vöötkakkude järjekordseks bongamiseks sõitsin 59,6 km, aega läks 6 tundi. Tagasiteel sain kirja ka spontaanselt laulva hallpea-rähni.
Üks Elva vöötkakkudest, filmitud nutitelefoni ja vaatetoru abil:
Kui kõik luhtunud vöötkaku bongamised arvesse võtta, siis vöödikute tõttu sai rattal sõidetud kokku 168 km - sellest ka minu suur kilometraaž. Järgmisel päeval pärast viimast Elva sõitu läksin autoga kodust välja, täiesti ökoretke väliselt omi asju ajama, ning leidsin spontaanselt tutt-uue vöötkaku ja seda minu pesast vaid 4 km kaugusel. Kui Sender juba nöögib, siis täiuslikult.
Kohe pärast vöötkakurallit algas käre pakane ning välja enam ei tihanud minna, v.a mõned väiksemad tiirud pesa läheduses. Talvisematest liikidest on jätkuvalt puudu vesipapp ja hele-urvalind. Pea kõik näevad hele-urvalinde, mõni koguni oma koduaknast, aga minu teele pole trehvanud mitte ühtegi. Oli küll üks, kelle päranipuala oli ilma tumedate sulgedeta, ei ühtegi pruuni tooni, aga suhteliselt (tugevalt) roosa. Kirjanduse andmetel peaksid sellised isendid olema isased urvalinnud, kellel võibki näha täiesti puhtaid, kuid roosasid päranipualasid. Paraku oli tol korral kaamera maha jäänud ja nutitelefoniga korralikke pilte välja ei võlunud. Hele-urvalindudega on nagu on, kuid vesipapid on ilmselt juba tagasirändel põhja poole. Täna käisin jalgrattal kontrollimas Kurepalu ja Roiu järvede paise, kuid vesipappi ei näinud. Tee pealt sain aga kirja kuldnoka, kanepilinnu ja hõbekajaka, Soinastest valge-toonekure, kes eElurikkuse andmetel on seal juba mõni päev paigal olnud. Tagasi Ilmatsalu poole sõites tegin tiiru ka Tartu linna vahele. Oma üllatuseks nägin Tartus Tammelinnas ühte mänsakut (eElurikkuse andmetel 4. vaatlus Tartu linna endistes piirides). Mitmel pool linnas tegutsesid kuldnokad, künnivaresed ja hõbekajakad. Rahinge põldudelt sain kirja oma selle aasta esimesed kiivitajad ning laulva põldlõokese. Kevad tuleb :)
Kurepalu-Roiu sõidule kulus ca 52 km, aega läks 7,5 tundi. Liike sain juurde 6. Praeguse seisuga on kokku 45 ökopunkti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar